Liis Saar “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale”

Ma vahel kujundan mingeid silte-postreid-kuulutusi. Korralikult ma seda õppinud ei ole, aga paaril lühikursusel olen käinud. Need kursused on nii ja naa olnud, kiidaks siinkohal Tartu Kunstikooli paarikuist kursust ja Kristjan Mändmaa paaripäevast kursust. Et kui teil teema vastu huvi on ja need kaks oma koolitust pakuvad, siis minu meelest tasub minna.

Liis Saare “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale” on täitsa asjalik pisike käsiraamat. Ma hoian seda natuke aega veel enda käes, et mõned märkmed teha. Pildil on kenasti kirjas, mis sest raamatust leida võib ja kui nii üldiselt võtta, siis minu kogemuse järgi on põhitõed, ka need, mille vastu ma ise järjepidevalt eksin (no ei ole mul tavaliselt meeles tabelit või alusjoondust teha), kenasti kirja saanud. Raamat, mis ei uputa lugejat infoga üle, vaid annab tõesti algajale esmavajaliku kätte.

Raamatus on viiteid mitmetele veebilehtedele, nii pildipankadele, šrifilehtedele kui kujundusprogrammidele, need on sedalaadi asjad, mida ma vahel siin blogis kokkukorjatuna “vidinate” alla olen liigitanud. Mainin lisaks, et minu põhikujundusprogramm on vabavaraline GIMP, sellest paremat ei ole minu silmad näinud :)

Ahjaa, anagramm. Ega palju polnud, aga olemasolevatest oli mu meelest kõige lahedam “Sir Alias”.

Roger Zelazny “Uksed liivas”

Juhhei ja hõissa!

Aitäh Rogerile, et ta selle loo kirjutas, aitäh Tatjanale, et ta selle loo maakeelde pani, aitäh Evale, et see raamatuks sai!

Mu sisemisel kassil on jälle koorekirnul käinu tunne ja suurest rahulolust käivad küüned sisse-välja ja nurrumine peaks teienigi kostma.

Sisu ei seleta, lugege ise :)

Märksõnad: Fred Cassidy, igavene üliõpilane, katustel turnimine, kroonijuveelide vastu vahetatud taevakivi, vombat ja känguru, ümberpööramismasin, veidi kirjanduslikke viiteid, toredad sõnastused, madinat ja tulnukaid. Ja kass.

Leonid Kaganov „Sidrunkollane planeet”

Kimbuke vene autori Leonid Kaganovi ulmejutte.

„Võõrtööline” — kui sul oleks võimalus elu ebamugavatel hetkedel lasta oma keha võtta üle kellelgi teisel… Mitte just särav, aga omamoodi voolav ja poindiga lugu.

„Tankett” — lapssõdurid, ajupesu, religioon, kättemaks. Nõrgavõitu ja veniv, aga seal olid mingid detailid, mis kohati andsid hästi õhustikku edasi.

„Millal see ükskord lõpeb” — absurdne tudengilugu muutuva reaalsuse ja veidrate detailidega (n õnnetoov kapsapea). Kohati viskas “Operatsioon Õ” vaibi ja kohati kibedat poliitilist satiiri.

„Depressant” — keskpärane pedagoogilise eesmärgiga jutuke pärandusest ja droogidest.

„Sidrunkollane planeet” — see kosmosejutt on ainest andnud kaanekujundusele. Sitikatega planeet, kontakt ja tsiviliseerimine. Mu jaoks kogumiku parim lugu, sest see lugu andis kõige enam kaasamõtlemist ja peamurdmist, et mis toimub, miks toimub, miks just nii toimub ja tulemus oli üllatav. Ma tahaks seda lugu laval näha. Sõnalavastuse või rokkooperina.

„Aeg oli selline” — kosmoselaev, (oletatav) parasiit, hirm ja sellest tulenevad halvad otsused ja totalitarismile lähenev grupidünaamika.

Et mitte just kõige säravamat lugemiselamust pakkuv kogumik, aga uudisimulugemiseks hea küll ja kogumiku nimilugu meeldis mulle päris hästi.

Jaan Martinson kirjutab raamatust: https://epl.delfi.ee/artikkel/94648641/raamatublogi-ulmeline-irreaalsus-depressandid-ja-voortooline-teadvuses

Merle Sild “Karlova pruudid”

Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.

Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.

Ann Cleeves “Ronkmust”

Kord enne jõule tulid ajakirjanikud raamatukogusse, et uurida, et mida siis rahvas ka pühade aegu loeb. Rääkisin siis, et eks ikka igasuguseid asju, aga krimiriiulid tühjenevad küll erakordselt hoogsalt. Ma olen nii pettunud nägusid ikka väga harva näinud, ma ei kujuta ette, mis vastust nad ootasid, aga krimi ei olnud see kindlasti mitte. Ja pöördusid siis teise raamatukoguhoidja poole, et äkki too ei ole tähele pannud, et palju krimkasid laenutatakse… Ma ise käitun ka nagu tavalugeja ja võtan sinna aastavahetuse-jõululõpu aega krimilugemist vahest meelsaminigi kui mõnel muul ajal.

Ann Cleevesi nimi on mul juba tükk aega silma jäänud, tema raamatuid loetakse meie raamatukogus päris hästi. Ja umbes aasta tagasi vaatasin ma Ann Cleevesi loomingule toetuva Shetlandi sarja ära ja mulle täitsa meeldis, iseäranis esimene hooaeg, mis oli puhtalt romaanide põhjal, kui stsenaristid hakkasid isetegevust tegema, läks asi natuke käest ära. “Ronkmusta” osa oli mul hägusalt meeles, aga ma tahtsin üle lugeda, et kuidas see siis ka kirjutatud on. Ja ma jäin täitsa hästi selle kirjutamisega rahule. Oli põnevust ja oli keskkonda, oli mõtlemisainet ja oli huvitavaid karaktereid. No ja muidugi Shetland iseenesest on mu jaoks kuidagi kutsuv koht. Saareelu ja kirev ajalugu ja teistmoodi kliima (ja omaette kõnepruuk).

Paar sõna kaanekujundusest. See Maalehe oma on muidu kena ja sünge, aint et ega seal Shetlandil sellist metsa küll minu teada ei ole, Varraku oma on ses suhtes parem. Talvega on mõlemal kehvasti. See minimalistlik originaal on mu meelest kuidagi täkkesse. (Ja ma väga harva kiidan tõlkeraamatute originaalkujundust).

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”

Triin Tasuja luulekogu hakkasin lugema poolkohustuslikus korras, aga see lugemine mulle päris sobis. 1989. aastal sündinud Triin Tasuja sai oma esikluulekogu “Provintsiluule” eest 2009. aastal Betti Alveri preemia.

2011. a ilmus tema teine luulekogu “Armastust on ja armastust pole”, kus Triin Tasuja kirjutab veenvalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt noore inimese muredest, ängidest, hirmudest, lootustest, ja meeleheitest; kokkuvõttes elust ja armastusest. Esikkogu taotluslik rabedus on saanud kindlamad toonid ja selgema väljenduse ning paljudele, eriti neile, kes kunagi Tartus kõrgemas koolis käinud, peaksid meeleolud, situatsioonid või mõttekäigud mingitpidi tuttavad olema, see heiastus ootaski Triin Tasuja pea-püsti-mässumeelset (kui laenata iseloomustavat sõnastust Jürgen Roostelt) luulesse valamist.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Hugo Vaher “Punk ei ole surnud”

Pealkirjast

Punk on minu jaoks eelkõige omadussõna, mille tähendusväli on umbes selline: midagi pigem positiivset; segane, hooletu, kirev, narmendav, energiline, ootamatu, lärmakas, kontrastne, entusiastlik, isepäine ja norme eirav; kiirustades ja ülepeakaela tehtu, aga siiski efektselt välja tulnu; segu siirusest ja teatraalsusest, kätteõpitud poosidest ja vabast mõtlemisest, eputamistahtest ja maailmaparandamisest; pisukese koomilise varjundiga. Ja sellisena ei sure punk mitte.

Mulle meeldib pungi juurde kuuluv väljendusvabadus ja suhtumine, et ega sa enne ei tea, et sa midagi oskad, kui sa proovinud pole, seega proovi, katseta ja loo. Pungist eemale panevad mind hoidma üle võlli minna võiv agressiivsus ja optimism.

Võrdluseks pungist Wikis.

Raamatust

Ühelt poolt on tegu noorsooromaaniga, st kirjeldatud on noore inimese, antud juhul keskkooli lõpuklassi õpilase, küpsemise, kujunemise ja arengu lugu. Teisalt jääb kirjeldatud noorpõlv ligi veerandsaja aasta taha ja seetõttu määratud pigem vanemale põlvkonnale. Mõneti meenutab see Aidi Valliku raamatuid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, kus jooksid paralleelselt teismelise  ja tema vanemate lood ja mis püüdsid nõnda lugejaks nii noori kui nende vanemaid.

Noorsooromaanile viitavalt on raamatus käsitletud aegumatuid teemasid: suhted vanematega, koolimured, sõbrad, esimene armastus, viited subkultuurile, alkohol, lisaks konkreetsest ajastust tulenevad mured. Teema, mis just tihti kajastust ei leia, on peategelase muusikaarmastus (esimesel hetkel meenub vaid Eve Petersoni “Copia”), mis on huvitav, aga ka parasjagu turvaline, sest kõikehõlmav ja aega nõudev muusikaharrastus jätab vähe võimalusi jamadesse sattumiseks.

Minu meelest on raamatus päris hästi doseeritud koomiline ja traagiline, olme ja hing, südamlikkus ja poos, skemaatilisus ja isiklik. Tasakaalust jäi puudu skaalal tihe ja hõre, oluline ja ebaoluline, detailne ja ülelibisev, usutavus ja liigne kokkusattumus, kirjandus ja lobe lugemine.

Lisalugemist

Arvustused:
Margus Haav Postimehes.
Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Jaan Martinson Õhtulehes.
Blogi Becamp.
Klassikaraadios reedel, 29. juuni kell 12.30 ja kordusena laupäeval, 30. juuni kell 11.05 räägib raamatust Peeter Helme.
Andus Org üldisemalt kaasaegsest noortekirjandusest.

Raamatuid pungist:
Tony Blackplait & Cat Bloomfield “Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”
Stephen Colegrave & Chris Sullivan “Punk: a life apart”
Tõnu Trubetsky “Anarhistid: anarhia agendid”

Valik punk-kirjandust:
“Punk fiction”
“Tagasi prügimäele”
“Varjatud ilus haigus”
“Sõnaga näkku”
Villu Tamme “Tuvi oli tihane”
Tõnu Trubetsky &  Anti Pathique “Daam sinises”

Ja tervitused Tartu Kunstikoolile, mida on kirjeldatud kui vabaduse kantsi.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel”

Vana skinhead õpetab noort:
“Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, kitarr õlal – see on hipi. Kakelda ei oska ja ei taha. Neid võib peksta. Vaata – see naljakate riietega, värviliste  juustega – see on punkar. Armastab kakelda, aga ei oska. Temaga võib nalja saada. Vaata – see mustas nahas, pikkade juustega – see on metallist. Kakelda ei armasta, aga oskab. Parem hoia eemale. Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, toigas käes – see on larpar. Tahab kakelda ja oskab ka. Ja vaata, et sa teda hipiga segi ei aja!”
– rahvasuu –

Sellest raamatust kirjutama ajendas mind kogemata wõrgust leitud Tõnise blogipostitus “Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel” (Elevuskirjandusest Eestis) ja selle täiendus “Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi”.

Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütlit” on mul raske hinnata. Mitte sellepärast, et lugemisest on möödas neli aastat ja muljed pole enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi küll pikavõitu, aga hästi välja mõeldud maailm, lobe jutustamine ja omamoodi sõnakoomika venitavad nelja välja küll; kui autor oma lugu aga tõsiselt mõtles, nagu kirjastuse kaanetekstist võiks välja lugeda, siis, no parimatel päevadel ja heas tujus olles, tugev kaks, sest tegelaste  kirjeldused ja tegutsemise põhjendused on alla igasugust arvestust ning stiilivigu on üle igasuguse määra. Mulle meeldiks mõelda, et tegu on esimese variandiga.

Ma ei tea, kes peitub nime Kaupo Pähkel taga, aga arvan, et tegu on larpariga (larbist pikemalt saab teada siit). See sobiks ka Tõnise elevuskirjanduse teooriga – kes iganes on kuulnud larpareid pärast mängu muljeid vahetamas, see saab aru.

Loterii arvustus hindab raamatu hoogu ja sündmustikku ning arvab romaani paroodiate hulka, kommentaariumis lahatakse raamatut üsna põhjalikult edasi. Kaarel Kressa Eesti Päevalehes tundub lugu tõsiselt võtvat ja leiab midagi isegi kiita. Karl Martin Sinijärve muljed Sirbis on omaette kunstiteos – oma suhtumist peitev särav sõnavaht. Ja muidugi on raamatu kohta üht-teist Ulmekirjanduse Baasis. Aga otsustamaks, millega siis ikka tegu on, tuleb igaühel endal raamat läbi lugeda. Ja kui tervet raamatut ei jõua, siis stiilinäide siit. 

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Karl August Hindrey “Ants oli väikene saunamees”

Nuujah. Kui samal aastal ilmunud Jaigi “Hunt” oli täitsa tore lugemine, siis Hindrey saunamehe lugu polnd pooltki nii hea. Lugu oli küll hoogne ja seikluslik, aga värsid na konarlikud, et võtsid mul tuju ära. Algab lugu: “Ants oli väikene saunamees, saun oli suure metsa sees! Hundid, karud käisid seal, rebane istus katuse peal.” Ants läeb linna abi otsima ja kuigi tal seal linnas on sekeldamist omajagu ja esialgu tundub, et ega noist küll abi ole, siis lõppeks hundid-karud-rebased “üsna kaugelt vaid Antsu sauna näha said”. Rahvasuus on lauluna tekst, kus Ants on aus saunamees ja lõviosa jutust jäetakse rääkimata. Kumb kummast inspiratsiooni on saanud, seda ma ei tea :)