Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…
Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.
Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…
Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.
Sulepuru 