Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.

Nukramate kohtadede puhul tulid reaalelu paralleelid tugevalt sisse, n ma ei suutnud aru saada, et pealt 70sed õedvennad viitsivad veel vaielda ja kauna kanda, et kes oli ema lemmiklaps, aga ju see on ikkagi oluline ja määrav, või masust räsitud alevi puhul Lõuna-Eesti kolleegi märkus oma koduküla kohta, et ah, mis seal ikka on, kõik, kel jalg vähegi kannab, on Soomes tööl, kodus on need, kes vallast palka saavad, väiksed lapsed, paduvanakesed ja põhjajoodikud, ja mitte ainult mehed pole kalevipojad, vaid ka emad ja vanaemad … no jne …