Kiiev. Lapsepõlv. Linn, vanemad, kooli- ja hoovikaaslased. Ja suur kogus vanemate tuttavaid.
Maailma ja enese avastamine, nõukaaja reaaliat ja sellest johtuvaid veidraid seiku, aga ka selliseid veidrusi, mis ei sõltu ajastust.
Stiil tahtis vägagi kohanemisaega, sest reaalia — ja see on hall-hall-hall nõukaaja reaalia — ja unenäolisus ja/või poeetiline ülepaisutatus oli kuidagi mulle senitundmatus vahekorras. Täiesti normaalne tänaval kõndimist kirjeldav lause võis järgmisel hetkel kasvatada puudele tiivad ja panna nad krokodillidega Odessasse lendama ja tuua siis tagasi laguhoovi prügikasti kõrvale kurvalt lehti puistama.
Omamoodi.
Minu jaoks olid plussiks huvitavad inimportreed ja mõned mitteraaliasse kiskuvad üleminekud. Suht keskmine oli kasvamine ja nõukaolud — ega seda kasvamist ma väga ei näinud, alul oli tüdruk varatark, hiljem vanuse kohta pisut lapsik ning nõukaolusid olen ma näinud ja sellest kirjutatu ei ole mu jaoks huvitav, aga enamvähem usutavad ja tabavad olid küll mõlemad. Miinusena läheb mingi venimine ja sihi puudumine ja osadele nägemustele ei suutnud ma õigustust leida. Uudishimulugemisena ja killukesena Ukraina olude ja ajaloo mõistmisele kaasaaitajana okei. Kohati ka kirjandusliku elamuse poolest okei. Aga rohkemat täna välja ei vea…
Sulepuru 