Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.
Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.
Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.
Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.
Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.
Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)
Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.
Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.
Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.
Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.
Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.
Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.
Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)
Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.
Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.
Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:
Sulepuru 