Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”

Ma arvasin juba, et see “reaalse sõja” punkt saab mul üks raskemaid olema. Ma nimelt ei taha eriti reaalsetest sõdadest lugeda, tahaks panna silmad kinni, näpud kõrva ja laulda La-la-laa või tsiteerides üht ulmelugu, tunnen tugevat soovi minna ajas tagasi, sinna, kus esimene ahv püsti tõusis ja siis ta neljakäpakile tagasi kupatada.

Uusi raamatuid lapates sattus mulle kätte Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”. Et jah, sõda on endiselt kole, aga lugemise tegi talutavamaks selle raamatu kirjutamisstiil, mis on natuke eemalseisev ja üllatavalt värviküllane, kaasatundev ja poeetiline, isegi siis, kui see on üsna otseütlev ja juttu sõjajulmustest. Kui ma lugesin hiljem tagakaanelt, et autor on iirlane, siis oli see stiilivalik natuke rohkem mõistetavam — ma ei mäleta end just palju iiri kirjandust lugenud olevat, aga iiri näidenditest tuttavat hõngu tabasin takkajärgi küll –, aga omamoodi rabatud olen ma siiski. Ma kunagi loen seda raamatut veel, selleks et ilusaid lauseid välja noppida, praegu läks lugu ühe jutiga ja ma ei raatsinud seda jutuvoogu märkmepaberite vahelepanekuga segada.

Sõda on Ameerika kodusõda ja mõned indiaanisõjad enne ja pärast seda. On lahinguid ja kasarmuspassimisi, tapatalguid ja rännakumarsse, on relvavendlust ja armastustki, vahele mõned hetked rahu ja teistmoodi elu, aga asjade algus ja paljuski refrään on ikkagi nälg — minajutustaja on Iirimaalt laevaga nälja eest Ameerikasse pagenud orvupoiss ja paljud nii tema kui tema kaaslaste valikud on tingitud sellest, et kroonu pajuk võib küll vilets olla, aga ehk sõjaväes ei olda pidevalt otseses näljas ja kõik see muu tuleb selle nimel ära kannatada ja on lootus, et ehk kunagi…

Auhinnalembikutele teadmiseks, et raamat pälvis 2016. a. Costa auhinna.

Ja nüüd ma lähen võtan klõmaka viskit, otsin juutuubist kõrvale iiri punkfolki ja nutan ühe peatäie…

 

Brian McGilloway “Kadunud väike tüdruk”

“Hei, sõbrad, kas olete valmis? Siis lükkame korraga! Koha pealt lükkame laaahti selle väikese …” Ma ususn, et paljud on selle lauluga tuttavad, olgu Johansonide või MinuIsaOliAususIse esituses. Minu kõrvus kõlab pigem MIOAI ja et kuskil on sõbrad iirlased. Ma olen see ebatüüpiline eestlane, kes reisimist väga ei armasta, ja mingit suurt igatsuste sihtkohta ka pole, aga Iirimaa ja iirlaste suhtes on päris pikalt mingi seletamatu sümpaatia. Ja kuigi iiri kirjanduses ja filmides on kohutavalt palju teemat “raske lapsepõlv ja malmist mänguasjad”, siis minu ettekujutus Iirimaast kisub pigem sinna “McCarthy baari” kanti.

See raamat on see “malmist mänguasjad”. Üks asi on muidugi krimilugu, aga alkoholist, vaesusest, pommiplahvatustest ja laste väärkohtlemisest läbiimbunud taust on kogu aeg olemas. Raamatul oleks nagu potentsiaali — tegelased, nende taust, süžee — kõik oleks nagu läbi mõeldud ja omamoodi huvitavad, aga kirja on pandud kuidagi abitult, Karu Kati tuim tõlge muidugi asja ei paranda ka, no ja neid nn juhuslikke kokkusaamisi sattus ka kuidagi liig palju järjestikku. Aga selle iiri tumedama poole tunnetuse sai kohati kätte küll.

Siobhan Dowd „Laps, kelle aeg unustas“

Mulle ei meeldi Goodreads, jah ideena on ta tore, aga minu ajus asuvad raamatud ja arvutiasjandus ikka veel liiga erinevates kohtades, et ma seda mugavalt kasutada saaksin, pealegi nõuab see järjepidevust, niiet minu jaoks blogist ja FB lugemise väljakutsest piisab täiesti. Seega Goodreadsi soovitust ei ole, selle asemel on hea kolleegi soovitus.

lapskelleaegunustasTõlkija Triin Olvet on raamatust kirjutanud nii:

Originaalis „Bog Childi“ nime kandev raamat sattus mulle pihku mitu head aastat tagasi, kui leidsin selle vihmasel pärastlõunal sõbra raamaturiiulist. Veetsin turbalõhnalise kamina ees pika õhtu, teetass ühes ja raamat teises käes ja raamat hakkas ennast lugemise käigus ise tõlkima.
Koju jõudes panin selle kiiresti eesti keelde ja hakkasin kirjastajat otsima. Mõni ei vastanud üldse; mõni nimetas raamatut otsesõnu jamaks. Nii ta mul mitmeks aastaks sahtlisse jäi – kuni Ajakirjade Kirjastus käsikirja tänavu üles korjas ja välja andis. Olin ja olen selle üle väga õnnelik.
Miks selline pealkiri? Tegu on fraasiga raamatust (kes läbi loeb, saab aru, miks see oluline on) ja samamoodi pealkirjastasid oma tõlke ka itaallased. „Rabalaps“ tundus kuidagi liiga… veider. Liiga arusaamatu ja ehk isegi peletav. Pealkirjavalik oli kollektiivne otsus ja mina olen tulemusega rahul, nagu ka kaanepildiga, mis minu meelest sobib sisuga suurepäraselt.
Raamatust endast ka. Tegevus toimub 1980ndate alguses Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiril asuvas väikelinnas. Peategelane Fergus on abiturient, kes parasjagu tuubib viimaseks, füüsika lõpueksamiks, mille hinne otsustab, kas ta pääseb Inglismaale ülikooli sisse või ei. Eksamipingele lisandub mure venna pärast, kes IRA poolehoidjana on vangi pistetud ja osaleb kurikuulsas Maze’i vangla näljastreigis. Sellest hoolimata ei ole raamat sünge, sest vana hea Iiri huumor ei ole kuhugi kadunud ja iirlased oskavad rõõmu tunda ka kõige hullemates oludes.
Ühel varahommikul sõidab Fergus koos onuga mägedesse turvast kaevama (sealsed turbarabad asuvad sageli mägede otsas, mitte tingimata orgudes), et see linnakeses maha müüa. Korraga näeb Fergus turba seest paistvat pisikest kätt ja kohale kutsutud politsei arvab esialgu, et tegu on IRA ohvriga. Ent tegelikult lamab turbas pisike, mitu tuhat aastat vana tüdruk…. kes tegelikult ikkagi ei ole laps. Fergusel tekib sündmuste käigus temaga väga erilaadne side, mis kröömikese haaval koorib lugeja ees lahti kahe noore, kuid 2000-aastase vahega sündinud inimese, saatuse.
Seda raamatut on liigitatud noorteraamatuks, kuid mina seda ei arva. Siit leiab midagi endale igas vanuses lugeja. On törtsukene romantikat, saab nalja, soovijad võivad poetada pisara, aga raamatu kõige suurem väärtus on ajastu hõng. Mobiiltelefone ei ole, internetist pole keegi kuulnudki, seltskonnaelu käib peamiselt pubis, inimesed on iirlaslikult sõbralikud ja avalad – aga pinna all keevad kired, siin ja seal lõhkevad pommid, vennad ja pojad surevad brittide vanglas ja mitte üks hing ei tea, milline tulevik ootab ees lõhestatud saart ja neid endid. Ja selle kõige keskel püüavad kaks noort, kõrvuni armunud inimest lahendada oma elu esimesi suuri küsimusi.
Isegi need, keda ajalugu üldse ei huvita ja kes pole koleda kõlaga Põhja-Iiri konfliktist kuulnud midagi peale Belfasti linna nime – ja keda rabalaibad (jah, ongi selline termin) pigem hirmutavad – saavad siit inimliku ja haarava pildi konflikti taustast ja ka seda, mida tähendas (nii ühes kui teises mõttes) elu mitu tuhat aastat tagasi. Pühapäeva-ajaloohuvilisele on see aga täitsa mõnus vahepala ja mõistagi on see hea valik neile, kellele meeldib ilus Iiri kirjandus.

Allikas

Miks see jutt pisut pikemal ja toimetatud kujul raamatu järelsõnana ei ilmunud???

Mõned seosetud mõttekatked raamatust:

  • Kuidagi lummav, endassemähkiv raamat.
  • Mulle meeldis, kuidas see raamat suutis nii paljud teemad — sõprus, koolilõpustress, esimene armastus, sugulussuhted, poliitika, tulevikuvalikud, ajalooekskursid, ajastupilt — ära katta, muutumata ülelibisevaks ja pinnapealseks.
  • See ei ole mu meelest arenguromaan, nagu võiks peategelase noorust arvestades eeldada, sest peategelane on juba alguses üsna selge maailmavaate ja põhimõtetega, muutuvad olud, mitte peategelane.
  • Tavaliselt käivad mulle unenägude kirjeldused kirjanduses pinda, aga selles raamatus mitte, üleminekud olid kuidagi sujuvad ja õigetes kohtades.
  • See Põhja-Iiri küsimus on üks pagana raske asi. Siit kaugelt vaadates — ma ei saa aru, miks ta ikka veel Suurbritanniale kuulub… Aga selles meeleolus aastaid ja aastaid elada… Kui tähtis see siis ikka on, kellele mõni maalapp kuulub, inimesed tahavad oma igapäevaelu elada… Ja siis mõtled, et kui kuradi tore ikka on, Eesti on Eesti ja mitte ENSV… Oeh…
  • Mu meelest oli hea raamat ja vääriks enamat tähelepanu.

 

Ethel Lilian Voynich “Kiin”

Kes on lugenud, see teab niigi, millega tegu, kes pole, siis laias laastus on see omamoodi “Krahv Monte-Cristo” paigutatuna 1830.-40. aastate Itaaliasse, aga lühem, poliitilisem, vähema kättemaksu, aga kurvema lõpuga. “Kiin” kuulus mu lapsepõlvesuvede lugemisvarasse ja ma alati nuhuutsin.

Huvitav, et selle raamatu kohta netiavarustes suuremat muljetamist polegi, leidsin vaid ühe Linda Järve blogist. Seal pakutud žanrimäärang “ajaloolis-romantiline” on vist päris kohane, kuigi ei lapsepõlves ega nüüd üle lugedes seda “ajaloo” osa ma enda jaoks kuigi tähtsana ei teadvustanud, pigem oli see minu jaoks, et no kuhugi ja mingisse aega oli ju vaja need kangelased asetada ja palju ses tõest on, ausalt öelda ei huvitagi eriti. kiin2“Romantiline” aga katab ära nii tugevate värvidega karakterid, mässumeelsuse ja tulevikkupüüu kui kangelaste omavahelised suhted. Lapsepõlves köitis mind enim Gemma-Kiini liin, uuesti lugedes jagus tähelepanu ka teistele. Suhtekolmnurgad on kõik omadega parajalt puntras, olgu siis Kiin-Gemma-Martini, Kiin-Gemma-Zita, Kiin-Montanelli-jumal…

Üle lugedes tundus raamat lühem. See on vist autoripoolne nõks, et kõike ei peagi lahti kirjutama ja tuleb panna lugeja fantaasia tööle, teisalt, nüüd lugedes tundusid vihjed lausa silmakargavad, lapsepõlves pidi neid aegapidi lahti muukima. Aga eks ma poetasin pisara seekord ka… Lõpulause “Südamerabandus kõlab sama hästi nagu iga teinegi sõna,” teeb romaani kuidagi tänapäevaseks, aga oma üllatuseks avastasin, et see ilmus juba 1897. a.

Lugesin 1977. a. väljaannet. Mõnusa nostalgialaksu andsid tänapäeval kahjuks harva kasutuses olevad joonealused märkused. Ja ma ei mäetanudki, et ses raamatus nii ohtralt Shakespeare’i tsiteeriti.