Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.
Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole.
Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.
Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses.
Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver:
Sulepuru 