Jälle üks raamat, mida ma hakkasin sinna raamatukoguhoidja teemasse lugema, aga mis sinna tegelikult ei lähe. Üks tegelastest küll on raamatukoguhoidja ja tema elukohta kirjeldades avaldatakse raamaturiiuleid nähes imestust — raamatutest võiks ju töökohal isu täis saada. No ei saa, kohe kuidagi ei saa :)
Tegu on põnevuslooga — andmeanalüüs, digijäljed, eetilised ja mitteeetilised andmete kogumised, tehnoloogia areng, tehnoloogia müük, volitused, varjamised ja vastutus.
Ja üks katse. Et kui hea üks programm käitumismustrite tuvastamisel ja jälitamisel on. Sinna sisse ja vahele erinevaid inimportreid ja -saatuseid.
Kirjutatud oli täitsa põnevalt ja lobedalt, aint et enamik tegelasi jäid liiga pinnapealseteks ja peaaegu kõik liig mustvalgeteks. Lugemise ajal kaalus põnevus asja üles ja haaras kaasa, takkajärgimõttena oli ses raamatus liiga vähe seda muud, mida mäletada.
Ja siit raamatust tuleb üks suuremaid tõlkeapsakaid mitme aasta kohta: “See ei ole toru.” — Issand halasta! Piip! Piibust on jutt! Kirjastus võiks vähemalt kõigile raamatukogudele trükiveaparanduse lehekese saata.
Viis juttu neljalt autorilt. Charlotte Perkins Gilman, Lucy Clifford, George Egerton, Rebecca Blaine Harding Davis. Autorite eluead jäävad vahemikku 1831 -1945. Kaks ameeriklannat, britt ja austraallanna. Õudust ja realismi, protofeminismi ja ühiskonnakriitikat. Kogumik on natuke programmililine ja just viimased teemasid autoritutvustustes rõhutav.
Mitte just väga vaimukas, aga ikkagi täitsa tore ja meelelahutuslik pisiülevaade sellest, kuidas kassid inimesi taltsutavad.
Mnjaa, sedakorda on autori ambitsioonid väga kaugelt kõrgemad reaalsest tulemusest.
Ja võrdlusena siis raamatukogust võetud eestikeelsest juhulugemisest. Autor, kellest ma ei tea midagi, ja raamatutuvustus, mis on on üsna ebamäärane ja ebausaldusväärne. Aga lugeda oli täitsa hea. Stiilide ja teemade segunemist — krimilugu, kaasaja probleemide lahkamist, autoriõigusküsimusi, (pop)muusikaajalugu, kodutust ja kuulsuse taaka. Ladusalt ja lobedalt, parasjagu kaasamõtlemist nõudvalt — ei liiga palju, et lugemine keeruliseks läheks, ega ka liiga vähe, et lugeja end alahinnatuna tunneks. Igatahes andis see see raamat mulle teada, et autori nimi tuleb meelde jätta, ja kunagi, kui keskeltläbi keskmisest pisut kabedama lobeda kirjanduse lugemise tuju tuleb, midagi veel maitseproovida.
Mulle meeldib käia raamatupoes ja suht suvalisi* raamatuid osta. Eestikeelsetega ma seda mängu mängida ei saa, sest esteks ma olen suht kursis, mis eesti keeles ilmub**, ja testeks — rahakott ei pea vastu***. Ma olen selliseid umbropsu oste teinud nii paar-kolm korda aastas. Ja kiiret mul nende lugemisega ei ole, küll tuleb õige aeg. Agapidi on selgunud ka, et mul on selles raamatuloteriis suht hea käsi olnud — kui raamat pole ka pärispäriselt meeldinud, siis on seal ikka olnud mingi seik, nurk, stiilivõte või muidu mõte, mis mulle lugemise ajal on huvi, kaasamõtlemist või meelelahutust pakkunud.
Hüpnootiline tekst. Paljude kordustega ja sissemässiv. Šamaanitrumm kõrvale — või ka mitte, sõnadest tuleb oma rütm — ja siin on sisemine rännak. Rännukaaslaseks mees, kes läks metsa ja eksis ära. Kui rännak läbi saab, siis on paras võtta üks šotiga kuum tee ja mõelda pisut järele. Et kas see rännak oli vajalik, kas see rännak oli õpetlik, kuhu tegelikult tahaks rännata — nii vaimsi kui ilmsi. 
See küll ei ole raamat, mida ma siia punkti alla oodanud oleks. Aga näppu see mulle jäi ja kuna ma olen ka sedasorti eestlane, kes tahab teada, et mida see elevant meist mõtleb, sedakorda siis, et mida see lätlane siis meist mõtleb.
Raamatutest, mis mulle vägavägaväga meeldivad, on mul alati olnud oluliselt raskem kirjutada, kui raamatutest, mis on kröömikesegi kaugemal täiuslikkusest.
Nooh-jaah. Hobikirjaniku keskpärane luulendus. Häid hetki oli vähe, aga päris halb vist ka väga ei olnud… No keskmisest kehvemapoolne, aga mitte täielik õnnetus.
Sulepuru 