Jälle üks raamat, mida ma hakkasin sinna raamatukoguhoidja teemasse lugema, aga mis sinna tegelikult ei lähe. Üks tegelastest küll on raamatukoguhoidja ja tema elukohta kirjeldades avaldatakse raamaturiiuleid nähes imestust — raamatutest võiks ju töökohal isu täis saada. No ei saa, kohe kuidagi ei saa :)
Tegu on põnevuslooga — andmeanalüüs, digijäljed, eetilised ja mitteeetilised andmete kogumised, tehnoloogia areng, tehnoloogia müük, volitused, varjamised ja vastutus.
Ja üks katse. Et kui hea üks programm käitumismustrite tuvastamisel ja jälitamisel on. Sinna sisse ja vahele erinevaid inimportreid ja -saatuseid.
Kirjutatud oli täitsa põnevalt ja lobedalt, aint et enamik tegelasi jäid liiga pinnapealseteks ja peaaegu kõik liig mustvalgeteks. Lugemise ajal kaalus põnevus asja üles ja haaras kaasa, takkajärgimõttena oli ses raamatus liiga vähe seda muud, mida mäletada.
Ja siit raamatust tuleb üks suuremaid tõlkeapsakaid mitme aasta kohta: “See ei ole toru.” — Issand halasta! Piip! Piibust on jutt! Kirjastus võiks vähemalt kõigile raamatukogudele trükiveaparanduse lehekese saata.
Sulepuru 