Hoeps & Toes “Tallinna intsidendid”

230. Raamat väliskirjanikult, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Lugu algab majanduspõnevikuna, Euroliit ja veeettevõtete maffia. Kui tegevus kandub Eestisse, siis muutub lugu pigem poliitiseks põnevikuks ja spiooniromaaniks. Lõpus läheb päris märuliks ära. Aga kokkuvõtteks võib panna sildi majanduspoliitiline põnevik.

See põneviku liin on üsna hästi õmmeldud, algus läks küll natuke liiga venimisi ja keersõlmi oli võibolla liiga hoolikat sõlmitud, aga kokku minu meelest täitsa okei.

Eesti osa oli üllatavalt okei, jäi mulje, et vähemalt üks autoritest on Tallinnas natuke rohkem kui päeva jagu käinud. Natuke romantiseeritud ja rasvaste joontega see Eesti ajalugu oli küll kirja pandud, aga midagi väga kulmukergitavat polnud.

Iseenesest on hästi huvitav see, et autorid on pärit erinevatest maadest — üks neist on hollandlane ja teine sakslane. Paaris on nad paar põnevikku veel kirjutanud.

Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

Saatusepa valikusse sobis hästi, sest eelmine oli britt, kes elab USAs, Dimitri Verhulst on belglane, kes kes kirjutab hollandi keeles (suuremalt jaolt kirjutavad belglased vist prantsuse keeles (või on lihtsalt nii eesti keelde sattunud, et tõlgitud on peamiselt prantsuskeelseid belglasi), aga hollandi keel on Belgias täitsa ametlik keel, seda ma sain tegelikult alles nüüd teada), niiet ma võtsin sellega Madalmaad ühtekokku.

Kui ma sattusin üle hulga aja Untsakate esimesi salvestusi kuulama, tabasin end mõttelt, et no miks üldse keegi veel üritab mingit joodikkirjandust kirjutada, eesti rahvas on kõik olulise juba 100-150 aastat tagasi laulu sisse pannud ja ega sinna lisaks midagi uut nagunii kellelgi öelda ei ole. Ja ma arvan praegugi nii, erinevus on detailides ja sõnastusviisis ja pisut ka olustikus, aga põhiolemus on sama. Suures osas sobib see raamat päris hästi Untsakate joodiku-lauludega, enamalt jaolt nende melanhoolsematega, vahele ka krõbedamaid palu ja kõrtsimöllu ning pisteliselt härdaid kasesalusid. Rahvaluulest ja joomalauludest on raamatus ka pisut juttu. Teine suur muusika-teema raamatus on Roy Orbison. Millest peale joomise ja muusika veel räägitakse — no lugege ise (või lugege sisukokkuvõtteid).

Mul on peale lugemist suht segased tunded, et ühtpidi ja teistpidi, aga kirjutada Verhulst mõistab, see on küll kindel. On koomilist, on traagilist, on sotsiaalkriitikat ja sügavat mõistmist. Osad asjad lihtsalt on sellised, nagu nad on. Nõuab suurt julgust seda ausalt näha ja veel suuremat julgust sellest ausalt kirjutada.

 

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on vahel praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada. Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis