Sattus Lehte Hainsalu meenutusteraamat pihku ja lugesin üsna hooga läbi. Ma väga mälestusi ei armasta, aga see oli päris kena tükk lugemist. Kunagi ma kirjutasin Hainsalust kursusetöö, seega midagi oli tuttavat, aga küllalt palju oli minu jaoks ka uut. Kuigi see raamat pole kuigi mahukas, siis tundub mulle, et selle raamatu kaudu saab Hainsalu isiku ja loomingu mõistmisele natuke lähemale küll. Ja ajastut ja ajalugu avab ka kuidagi servapidi ja omamoodi. Ilusas keeles kirjutatud pealegi. Aga kui see on selline eluõhtune tagasivaatav raamat, siis Erakkonna “Üheksavägine” on nooruslik kambakesi esmailmumine. Takkajärgi on päris põnev vaadata, et kes kuhu on välja jõudnud ja millest kunagi alustanud. Mõned luuletused sellest kogust (erinevatelt autoritelt) on endiselt mu lemmikud.
Sulepuru 