Lilledest
Mu lemmiklill
on agoonia.
Ja sinul…
filharmoonia.
Koos põletame
selle linna
tuhaks talla alla,
et oleks, kuhu
ketsijälgi jätta.
Oot…
Lille kohalt liialdasin –
siiski iroonia
lumivalge liilia.-Asko Künnap-
Selle raamatu lugemine oli agoonia. Agoonia ei ole mu lemmiklill.
Selles raamatus on argielu, müstika ja unenäolisus just täpselt sellistes vahekordades ja selliste rõhkudega nagu mulle ei meeldi. Närisin läbi, sest ma olin kuulnud raamatut kiidetavat ja püüdsin siis lõpuni aru saada, et no mille pärast siis. Raamatu üldtoon oli mu jaoks igav, targutav ja taotluslikult segane. Neljal peategelasel — lavastaja Guido, vastne kristallikaupmees Anastassia, tema poeg Jaan ja unearst Hele — on igaühel oma hääl ja tõde, aint et autori hoolivust ei jätkunud küll ühelegi, ikka lipsas mingi iroonitsemine läbi. Raamatu konstruktsiooniga on vaeva nähtud, aga seda pointi, et kellele ja milleks, ma üles ei leidnud… Et lugeja mõtleks pisut une olemusest? No ainult selle tarbeks oli ikka üleliia palju sõnu…
Praegu on Tartu Linnaraamatukogus üleval raamatunäitus „Vaimse tervise vitamiinid”, kus muuhulgas on juttu ka unest.
Sulepuru 