Mulle sattusid järjestikku kätte kaks hundiaastaaja pealkirjaga krimkat. Ja et neis oli ka muid sarnasusi või võrdlusaluseid, panin ühte posti kokku.
Ühe on kirjutanud Rootsi-Kanada naine ja teise Rootsi mees, üks on ajaloolise taustaga (1717), teine on tänapäevane, ühel on natuke müstilist värvingut, teine on täisrealistlik, ühes uurib mõrva/mõrvu mitteprofessionaal, teises politseigrupp.
Mõlema tegevuskoht on Põhja-Rootsi, ühel väljamõeldud kohas pisut rohkem Norra piiri poole, teisel Hapanrandas. Mõlemas on olulisel kohal soomlasi — “Hunditalves” on peategelasteks Soomest äsja asundustallu elama tulnud perekond, “Hundisuves” on soomlased pigem kõrvaltegelased, aga see soomlaste kohalolu on tuntav. “Hunditalves” on lisaks juttu veel saamidest, “Hundisuves” vilksatab venelasi.
Hunte on mõlemal pool, “Hundisuves” on hundid loo käivitajaks, “Hunditalves” ilmuvad nad jutu keskel ja lõpupoole olles nii hirmu kehastuseks, vaimsete otsingute märgiks kui hiljem ka lootuse tähiseks.
Mõlemas loos on peategelasteks naised. “Hundisuves” natuke selgemalt — peategelane ei ole küll uurimise juht, aga ta on oluline grupi liige; ka pikemalt kirjeldatav kurikael on naine. “Hunditalves” on tegelikult kolm peategelast — perenaine, tema tütar ja kirikuõpetaja, aga kaks kolmest on enamus, eksole.
Mõrvade arv on “Hundisuves” suurem, aga kui võtta kuriteo ohvrite arv, siis on mõlemad raamatud umbes samas skaalas.
Mõlemad raamatud ei ole väga jooksuga loetavad, st peale mõrvauuringut on ka eluolu ja inimeste isiklikku elu, “Hundisuvi” on ses osas küll kiirema tempoga, “Hunditalv” toob lisaks isikliku elu probleemidele ka ajalooliste nüansside tutvustamist ning “coming of age” liini.
Kuidagi sobisid praegusel hetkel mulle mõlemad ja ma hea meelega annan mõlemale soovitussõnad kaasa, mu meelest omas žanris on need täitsa head.
Sulepuru 