Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.
Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.
Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.
Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.
Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.
Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”
Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.
PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…
2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis
Sulepuru 