Maggie Shayne, Meljean Brook, Marjorie M. Liu, Alyssa Day “Wild Thing”

Võtsin üle hulga aja kätte raamatu, mis käib paranormaalse romantika (paranormal romance) alla.

Esimene lugu, Maggie Shayne “Animal Magnetism” oli saast. “I’m too sexy for my shirt” politseinik ja “I’m too sexy for my skirt” loomade mälestusi lugeda oskav loomaarst. Lame süžee ja papinuku kangelased ja suht nüri kirjutamisstiil.

Teine lugu, Meljean Brooki “Paradise” oli juba kabedam. “I’m too sexy for my shirt” vampiir ja “I’m too sexy for my skirt” kaitseingel. Maailm avanes järk-järgult ja sellesse oli panustatud, see mütoloogiline segapuder sai mingi loogika ja suutis vampiirindusse isegi mingi oma vaate lisada ning kaitseingli mõned nükked oli täitsa hästi välja mõeldud. A kokkuvõttes läks lugu liiga madinaks ja liiga žanri nahka ära.

Kolmas lugu, Marjorie M. Liu “Hunter Kiss” oli juba täitsa lugu. “I’m too sexy for my shirt” endine preester ja “I’m too sexy for my skirt” deemonikütt. Midagi oli neis karakterites tuttavlikku (“Buffy” ja muud deemonitapjate linalood), aga ikkagi täiesti omamoodi ja oma minevikuga. Need päeval tätoveeringutena kangelanna nahal puhkavad ja öösel teisi deemoneid rappivad pisikesed sellid olid vägagi teistmoodi ja huvitav lisandus ilukirjanduses ringilippavatele deemonitele. Kogu jutu õhutik oli mõnusalt dark ja parasjagu tempokas ning argisust ja üleloomulikku oli kuidagi minu maitse jaoks parajas vahekorras. Armulugu arenes kiirelt, aga see oli karakterite mineviku ja loomusega kuidagi usutavaks ära kirjutatud ning see oli parasjagu vaid üks osa loost. Kogumiku tähtlugu.

Neljas lugu, Alyssa Day “Wild Hearts in Atlantis” mahub sinna esimese ja teise loo vahele, et päris saast ei ole, aga päris jutu mõõtu nagu ka välja ei kanna. “I’m too sexy for my shirt” Atlantise sõdalane ja “I’m too sexy for my skirt” poollibapanter. Libaloomad on mu nõrkus, seega ma annan sellele jutule palju andeks, aga kokkuvõttes liigpositiivsed ja liignegatiivsed tegelasedd ja deus ex machina ja nüridapoolselt kirjeldatud lihalikkus ei jäta sest loost head mälestust.

Vahel võib seda žanri ka lugeda ja vahel võib sealt isegi toredaid üllatusi tulla, näiteks see Marjorie M. Liu lugu. Ma sain nüüd taustauuringuga teada, et Marjorie M. Liul on sellest deemonikütist lausa raamatusari. Kogumikus “Wild Things” ilmus jutt 2007. a, Hunter Kissi sarja esimene raamat “The Iron Hunt” ilmus 2008. a. Ja muide, Marjorie M. Liu on see autor, kes kirjutas “Koletise” koomiksi, mille esimene osa eelmise aasta lõpus ka eestikeelsena välja tuli, loo.

Ma panen siia kaanapildigaleriisse väga kitsa valiku, milliseid teoseid neil autoritel veel on ilmunud.

Ahjaa, kui on keegi, kes pole kuulnud laulu “I’m too sexy”, siis olge lahked:

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”

See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.

Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!

Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 3 – “Haven”

3. osa Maika ja ta sõprade seiklusi. Merereis saab lõpu Pontuses. Ilmnevad uued asjaolud koletise kohta, rebasetüdruk on endiselt kõige nummim tegelane, kassiisand peab valima pooli, Maika püüab koletisest aru saada ja ümberringi käivad võimumängud, olgu siis diplomaatia, propaganda või toore jõu abil. Palju tapelungi ja lõpuks päästetakse maailm, vähemalt selleks korraks. Jätkub… Ilus ja õudne endiselt ja järge tahan ma kunagi ka lugeda, aga see osa ei olnud enam nii huvitav kui eelmised.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 2 – “The Blood”

Minu lugemist ootavate raamatute nimekiri on kilomeetreid pikk ja ma olen ammu kaotanud järje, et mida ja millal ma lugeda tahtsin. Üks üle aasta oodanud asi sai nüüd pühade aegu kätte võetud.

Koomiksi esimesest osast olen ma siin kunagi kirjutanud, järg on sama hea. Endiselt olen ma lummatud imeilusast kunstnikutööst ning kirjutaja fantaasiaküllasusest. Seekord on käsil mereretk, sihtkohaks Kontide saar. Maika leiab nii toetajaid kui vaenlasi, mineviku varjud kummitavad endiselt ja koletis Maikas nõuab suuremat tegutsemisvabadust. Taustal käivad ettevalmistused uueks sõjaks ja see osa on reaalsusele isegi liiga lähedal. Lahenduseta jääb lugu seegi kord ja jääb üle oodata järgmist osa (mis on tegelikult poes juba olemas).

Fännikunsti ka.
Selena Barnes https://www.behance.net/gallery/51699091/Monstress

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 1 – “Awakening”

Ilus. Eelkõige pildiline pool, aga ka maailm on päris kenasti, huvitavalt ja uudsete nüanssidega välja mõeldud, tegelased kaasaelamapanevad ja süžee põnev. Ja õudne. Sest sõda ja see, mis sünnib vahetult peale sõda kaotajatega, on alati õudne. Lisaks fantaasiamaailma koletised.

Peategelased on 17-aastane tüdruk Maika, kelle sees elab koletis, rebasetüdruk (korraga nii rebane kui tüdruk) Kippa ja kahe sabaga kass Ren.

Rännak, perekonnasaldused, paleeintiigid, erinevad lood — mis on kellegi eesmärk ja tõeline osa, jääb esimeses osas veel selgusetuks, aga kange tahtmine edasi lugeda on küll.

Ja see pälvis just äsja ulmeauhinna Hugo koomiksi (Best Graphic Story) kategoorias. Teised Hugo võitjad: http://www.worldcon.fi/wsfs-hugos/hugo-awards/hugo-award-winners-2017/