Yaşar Kemal “Madu maha tappa!”

See raamat haakus päris hästi eelmise loetud raamatuga (Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”), oli kuidage veel samm tagasi.

Et kui te tahate lugeda, et inimesed on lollakad ja viieköitelise kraavikaevamise käsiraamatu asemel on soov saada külaelu äng idaeksootilises vürtsis ja tihendatult 70leheküljelise jutuna, siis see raamat sobib. Kuulujutud, mis teevad elu põrguks, vihkamine, mis ussitab. Pole naabreid vajagi — perekonna sees saab ka kogu tigeduse ja viha välja elada. Küla vaid õhutab takka …

Kirjutatud on hästi, teatud koguse eksperimentaalsusega ja loodustunnetus on väga hea, aga ma ikka päris mitu korda kaalusin raamatu nurka viskamist, sest juba algul anti aimu, et ega see hästi ei lõpe … Kui halvasti kõik läheb, seda ma ei osanud oodata.

Ly Seppeli tõlget kiidaks.

Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

• Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
• Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
• Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
• Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
• Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
• Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
• Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
• Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
• Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
• Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
• Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
• Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
• Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Ilmunud varem lugemissoovituse blogis

Stina Jackson “Kõnnuküla”

Ühtpidi on nagu veider praegusel ajal lugeda mingis Rootsi kolkakülas elavate inimeste untsuläinud eludest, see, mis meist mõned riigid lõunapool käib ja punases majas olev hull vanamees idas tundub nagu kõike varjutavat. Teisalt, meeldetuletusena, et kõik need tuhanded, kes hukkuvad või saavad haavata või põgenevad kodumaalt ja kannavad oma hingehaavu kaasas surmani, on kõik üksikud indiviidid oma elu ja looga, võib-olla on just praegu midagi sellist vaja.

Igatahes deprsessiivne väikelinn on ikka väga deprsessiivne, inimesed on oma elud suurejooneliselt mülkasse elanud ja kasutavad väljarabelemiseks mittetoimivaid strateegiaid. Valed ja vimm kuhjuvad ja kuhjuvad. Õnneks on kogu halli raamatu peale olemas ka paar päikesekiirt, mõned neist usutavad, mõned mitte, aga isegi mitteusutavad tundusid mulle siin raamatus vajalikud olevat, sest see hallus oli paraku läbinisti usutav ja nii suurt hulka ühiskonna- ja sotsiaalkriitikat läbi üksikisikute elude oleks muidu ikka liiga raske vastu võtta.

Krimipoolelt — nojaa, oli krimi küll, kuigi enamuse raamatust täitis elu ja olu. Ka ei olnud siin sellist agarat uurijat, vaid sasipundar läks järjest rohkem sassi ja hakkas siis kogemata ootamatust otsast hargnema. Ja kuigi mingid pusad jäid lõpuni lahtisõlmimata, siis selleks, et kõige hapramad kohad kinni siduda, piisas küll.

Merle Sild “Karlova pruudid”

Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.

Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.

Eloísa Díaz “Patukahetsus”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.

Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.

Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…

Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…

Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

Saatusepa valikusse sobis hästi, sest eelmine oli britt, kes elab USAs, Dimitri Verhulst on belglane, kes kes kirjutab hollandi keeles (suuremalt jaolt kirjutavad belglased vist prantsuse keeles (või on lihtsalt nii eesti keelde sattunud, et tõlgitud on peamiselt prantsuskeelseid belglasi), aga hollandi keel on Belgias täitsa ametlik keel, seda ma sain tegelikult alles nüüd teada), niiet ma võtsin sellega Madalmaad ühtekokku.

Kui ma sattusin üle hulga aja Untsakate esimesi salvestusi kuulama, tabasin end mõttelt, et no miks üldse keegi veel üritab mingit joodikkirjandust kirjutada, eesti rahvas on kõik olulise juba 100-150 aastat tagasi laulu sisse pannud ja ega sinna lisaks midagi uut nagunii kellelgi öelda ei ole. Ja ma arvan praegugi nii, erinevus on detailides ja sõnastusviisis ja pisut ka olustikus, aga põhiolemus on sama. Suures osas sobib see raamat päris hästi Untsakate joodiku-lauludega, enamalt jaolt nende melanhoolsematega, vahele ka krõbedamaid palu ja kõrtsimöllu ning pisteliselt härdaid kasesalusid. Rahvaluulest ja joomalauludest on raamatus ka pisut juttu. Teine suur muusika-teema raamatus on Roy Orbison. Millest peale joomise ja muusika veel räägitakse — no lugege ise (või lugege sisukokkuvõtteid).

Mul on peale lugemist suht segased tunded, et ühtpidi ja teistpidi, aga kirjutada Verhulst mõistab, see on küll kindel. On koomilist, on traagilist, on sotsiaalkriitikat ja sügavat mõistmist. Osad asjad lihtsalt on sellised, nagu nad on. Nõuab suurt julgust seda ausalt näha ja veel suuremat julgust sellest ausalt kirjutada.

 

Lars Mytting “Uju koos uppujatega”

Selles raamatus on mitu kihti. Ühe Norra talupoisi lugu, tema vanaisa(de) lugu, tema ema ja emaema lugu, ühe šoti krahvi ja tema tütre lugu. Minevikus tuhnimise ja rääkimata asjadele järgijõudmispüüde lugu. Iseenda koha ses maailmas leidmise lugu. Armulugu. Sõja ja puude lugu. Lugu paikadest ja nende ajaloost. Ja pärandus. Ja saladused. Ja otsingud… Ja kõike seda kuidagi parasjagu ja edasilugemakutsuvalt. Ja uusi teadmisi pakkuvalt ja lugu edasiviivalt. Ja kuidagi omamoodi ja värskelt mõjuvalt.

Ma nägin selle raamatu lugemise järgsel ööl veidrat unenägu — et raamatul on veel kolm osa, üks, mis räägib edasi Gwenist, üks, mis räägib edasi Edvardist, ja üks, mis tuhnib veel minevikus, ja siis on seal kuskil viienda-keegitäpselteitea-kasjõutivalmiskirjutada-osaga veel mingi saladus, mis on seotud Eestiga ja millele ma püüdsin näppu peale saada, olin lahendusele päris ligidal, see ahhaa kõpsas ära, aga milles uba oli, ärgates enam ei mäletanud… Et jah, mõte liikus raamatuga kaasa, isegi unes.