Maria Turtschaninoff “Pärandmaa”

Maria Turtschaninoff on Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. “Pärandmaa” on vägagi Soomest.

Algab lugu sealt kuskilt 17. sajandist ja jõuab tänapäeva välja. See on ühe Pohjanmaa talu lugu läbi suguvõsa ja põlvkondade. Tavaliste inimeste nii tavaline ja samas alati nii ainukordne elu. See talu ülesehitamine ja talupidamine, suved ja talved ja töö-töö-töö tulevad nii Eesti kui teiste Põhjamaade kirjandusklassikast üsna tuttavad ette. Ja kuidas ajalugu inimsaatusi mõjutab. Ja see osa on üldiselt selline tavapärases ajaloolise panoraamromaani võtmes ja hästi kirjutatud. Parajal hulgal sissevaateid erinevate inimeste eludesse ja nende kaudu ajastute peegeldamist, hea sisseelamisega, piisavalt erinäoliseks kirjutatud tegelastega, pisukeste vormimängudega (jutustav tekst, päevik, kiri). 

“Pärandmaa” eripäraks on vast metsa väga läbitunnetatud kirjeldamine. Ja eripäraks on metsavaimude/haldjate sissetoomine. Minu maitse jaoks oli seda haldjajuttu küll liiga vähe ja ebaprortsionaalselt langes see ainult raamatu algupoolele, aga ma arvan, et nn tavalugejale piisas ka sellest. Et raamatu uba ei olnud selles, mida ma oodanuks, aga uba oli olemas küll, lihtsalt teist sorti :)

 

Ingeborg Arvola “Nuga tulle”

Pool raamatut läks nii, et ma arvasin, et tegu on väga hea raamatuga. 19. sajandi Põhja-Norra, tugev naispeategelane, kirev galerii kõrvaltegelasi, ajalugu, kohalugu, loodust, kombeid, eluolu, head stiili ja usutavust.

Aga kuskil poole lugemise peal ma tüdisin sellest raamatust ära. Et hea küll, aga mitte väga hea. Et see soomlastest ümberasujate ja saamide omavahelised asjad hoidsid veel mingit pinget mu jaoks üleval ja stiil oli endiselt kiiduväärt, aga lugemisrõõm läks ära. Mingi põhjendus võib olla selles, et see on triloogia esimene osa, siis ehk tuli sinna raamatu teise poolde mingit venitamist ja suvalist täitematerjali liiga palju vahele. Või oli see armulugu mu jaoks igavavõitu. Või ma juba aimasin mingist kohast, et kõik see hoolega kogutu läheb kohtukuludeks ja ma ei taha seda osa lugeda. Ja olgu ma õnnelik, kui peateglased üldse ellu jäetakse.

Et hea raamat, mis mulle ei sobinud.

Julia Kissina “Kevad Kuu peal”

Kiiev. Lapsepõlv. Linn, vanemad, kooli- ja hoovikaaslased. Ja suur kogus vanemate tuttavaid.

Maailma ja enese avastamine, nõukaaja reaaliat ja sellest johtuvaid veidraid seiku, aga ka selliseid veidrusi, mis ei sõltu ajastust.

Stiil tahtis vägagi kohanemisaega, sest reaalia — ja see on hall-hall-hall nõukaaja reaalia — ja unenäolisus ja/või poeetiline ülepaisutatus oli kuidagi mulle senitundmatus vahekorras. Täiesti normaalne tänaval kõndimist kirjeldav lause võis järgmisel hetkel kasvatada puudele tiivad ja panna nad krokodillidega Odessasse lendama ja tuua siis tagasi laguhoovi prügikasti kõrvale kurvalt lehti puistama.

Omamoodi.

Minu jaoks olid plussiks huvitavad inimportreed ja mõned mitteraaliasse kiskuvad üleminekud. Suht keskmine oli kasvamine ja nõukaolud — ega seda kasvamist ma väga ei näinud, alul oli tüdruk varatark, hiljem vanuse kohta pisut lapsik ning nõukaolusid olen ma näinud ja sellest kirjutatu ei ole mu jaoks huvitav, aga enamvähem usutavad ja tabavad olid küll mõlemad. Miinusena läheb mingi venimine ja sihi puudumine ja osadele nägemustele ei suutnud ma õigustust leida. Uudishimulugemisena ja killukesena Ukraina olude ja ajaloo mõistmisele kaasaaitajana okei. Kohati ka kirjandusliku elamuse poolest okei. Aga rohkemat täna välja ei vea…

Jari Järvelä “Aino A.”

Seda raamatut soovitas Halliki juba aprilli alul, aga nüüd jõudis raamatu järjekord ka minuni. Ja tasus ootamist. Mul oli mitu väga toredat raamatut pooleli, aga “Aino A.” trügis sinna vahele ja enne lahti ei lasknud, kui raamat läbi. Ja nüüd olen ma kiitnud pea igale tuttavale et nii hea raamat :)

See, et see raamat mulle nii hästi meeldis, oli mulle endale natuke üllatus. Jah, soome kirjandus paistab mulle päris hästi klappivat, aga realistlik ja veel päriselt elanud inimestest kirjapandu mitte kuigi hästi. Aga Jari Järvela kirjutas nii, et oli kuidagi väga hea lugeda.

Raamat on siis Aino Aaltost. Ja ka Alvar Aaltost. Abielupaar, kus mõlemad on arhitektid-disainerid.

Maailm teab Alvar Aalto nime päris hästi, aga Jari Järvela toob oma raamatus välja, et nii mõndagi sellest, mis on Alvar Aalto sildiga, on tegelikult Aino Aalto looming. Mis ei ole tegelikult väga üllatav, läbi ajaloo on selliseid juhtumeid ikka olnud, teadus- ja kunstiloolased on viimasel ajal hakanud sellele asjaolule natuke tähelepanu pöörama ja nii mõnegi mehe kõrval ka tema naise panust leidma. 

Raamatu põhjal oli Alvar Aalto üks igavene kehkadivei, ma siiralt loodan, et ta päriselus päris selline ei olnud (kuigi mu elutarga ema kommentaar oli, et see kõlab täitsa usutavalt) ja Aino Aalto talendikas töörügaja, mis tundus mulle täitsa usutav. Kõrvalseisjale kummalisi, aga omal kombel siiski toimivaid abieludünaamikaid on ennegi nähtud, see väga imestama ei pannud. Ja et tugevam pool mõne idee maha laidab ja siis järgmisel päeval sama mõtet kui enda säravat vaimusünnitist esitleb, on ka paraku tuttav nähtus. Et mõnel mehel raha taskus põleb, on ka tõsi. Aga miski seda tandemit koos hoidis.

Selle raamatu puhul on oluline nii see, et millest, kui ka see, et kuidas. Mõneti meenutas raamat neid Nüganeni lavastusi, kus sai nii muiata kui elutraagikat tunnetada. Lugu on ladusalt loetav, teatava humoorika lähenemisega, aga nii mitmedki elu valupunktid saavad puudutatud. Mulle täitsa meeldis, et vaheldumisi oli juttu Ainost kui temast ja Ainost kui minast. Mu meelest oli sest võttest abi nii tuletamaks lugejale meelde, et tegu on ikkagi ilukirjandusega, kui karakteri avamisel, nii rõhutamaks erinevaid vaatepunkte kui aitamaks loo sisse- ja kaasaelamisele…

Selle raamatu lugemiseks on mu meelest päris palju võimalikke mudeleid — kunstilugu, naise lugu, ajastu lugu, Kroonika, perekonnalugu, karakterid, Soome jne. Leidke endale sobiv(ad) :)

Yaşar Kemal “Madu maha tappa!”

See raamat haakus päris hästi eelmise loetud raamatuga (Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”), oli kuidage veel samm tagasi.

Et kui te tahate lugeda, et inimesed on lollakad ja viieköitelise kraavikaevamise käsiraamatu asemel on soov saada külaelu äng idaeksootilises vürtsis ja tihendatult 70leheküljelise jutuna, siis see raamat sobib. Kuulujutud, mis teevad elu põrguks, vihkamine, mis ussitab. Pole naabreid vajagi — perekonna sees saab ka kogu tigeduse ja viha välja elada. Küla vaid õhutab takka …

Kirjutatud on hästi, teatud koguse eksperimentaalsusega ja loodustunnetus on väga hea, aga ma ikka päris mitu korda kaalusin raamatu nurka viskamist, sest juba algul anti aimu, et ega see hästi ei lõpe … Kui halvasti kõik läheb, seda ma ei osanud oodata.

Ly Seppeli tõlget kiidaks.

Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

• Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
• Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
• Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
• Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
• Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
• Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
• Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
• Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
• Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
• Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
• Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
• Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
• Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Ilmunud varem lugemissoovituse blogis

Stina Jackson “Kõnnuküla”

Ühtpidi on nagu veider praegusel ajal lugeda mingis Rootsi kolkakülas elavate inimeste untsuläinud eludest, see, mis meist mõned riigid lõunapool käib ja punases majas olev hull vanamees idas tundub nagu kõike varjutavat. Teisalt, meeldetuletusena, et kõik need tuhanded, kes hukkuvad või saavad haavata või põgenevad kodumaalt ja kannavad oma hingehaavu kaasas surmani, on kõik üksikud indiviidid oma elu ja looga, võib-olla on just praegu midagi sellist vaja.

Igatahes deprsessiivne väikelinn on ikka väga deprsessiivne, inimesed on oma elud suurejooneliselt mülkasse elanud ja kasutavad väljarabelemiseks mittetoimivaid strateegiaid. Valed ja vimm kuhjuvad ja kuhjuvad. Õnneks on kogu halli raamatu peale olemas ka paar päikesekiirt, mõned neist usutavad, mõned mitte, aga isegi mitteusutavad tundusid mulle siin raamatus vajalikud olevat, sest see hallus oli paraku läbinisti usutav ja nii suurt hulka ühiskonna- ja sotsiaalkriitikat läbi üksikisikute elude oleks muidu ikka liiga raske vastu võtta.

Krimipoolelt — nojaa, oli krimi küll, kuigi enamuse raamatust täitis elu ja olu. Ka ei olnud siin sellist agarat uurijat, vaid sasipundar läks järjest rohkem sassi ja hakkas siis kogemata ootamatust otsast hargnema. Ja kuigi mingid pusad jäid lõpuni lahtisõlmimata, siis selleks, et kõige hapramad kohad kinni siduda, piisas küll.

Merle Sild “Karlova pruudid”

Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.

Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.