Stephen King “Draakoni silmad”

Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).

Kes sisust pikemalt teada tahab, siis Mart Pechter kirjutas päris pikalt ERRi lehel.

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte: