Suvi! Tralalalallaa… Sillerdav suvi!
Nagu ma raamatust aru sain, siis Tenerifel on lõputu suvi. Isegi nii lõputu, et paneb pikapeale talve, lund ja külma igatsema.
Siin raamatus oli mu jaoks päris heas tasakaalus tööelu, saareelu, eraelu. Kasse oleks ju võinud sutsukese rohkem olla, aga see tõdemus tuli takkajärgi, lugemise ajal ei märkand puudust tunda, sest uut ja huvitavat infot tuli kogu aeg peale. Tenerifest sai ühtteist teada, saareelanike portreed olid toredad, kaaskliimapagulastest kirjutatud soojalt. Natuke enesekiitust ja natuke eneseirooniat, natuke nura ja päris suures osas tööd, saare ilu tunnustamist ning kindlalt kahe jalaga maas olekut. Ei oota kedagi seal palmi all pudrumäed ja piimajõed, aga mingil hetkel õiges suunas rabeledes ja õigete inimestega kokku sattudes võib seal palmi all täitsa tore olla.
Ma olen eestlase jaoks ebatüüpiliselt väga väikse reisihuviga ja Tenerife ei ole kunagi mul reisihina mõttes olnud, aga raamat suutis isegi mind panna fantaseerima, et äkki kunagi ikkagi võiks tollel saarel ära käia….
Hoole ja armastusega, ladusalt ja soojalt, mõistavalt ja austavalt, aga kitsaskohti mittekinnimätsivalt. Enamaltjaolt Lõuna-Tuneesiast, aga jõutakse ka põhja poole.
Nunnukas ja südamega kirjutatud raamat.
Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.
See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.
Kokkuvõttes viiepallisüsteemis 4,75 palli. Üks täispall tuleb koha ehk siis Riia eest, teine tuleb era-, töö-, muiduelu ja linnatutvustuse tasakaalu eest, kolmas tuleb üldise kirjutamisstiili eest (olgu, siin võiks veidi värvikamat vahel tahta, aga üldjoontes on sorav ja mõnusalt läbi raamatu samas stiilis, niiet pigem ikka tulevad stiili täispunktid), neljas täispall tuleb sellest, et ikkagi oli päris palju avastushetki, mida ma Riiast varem ei teadnud, pool palli tuleb Riia õhustiku tabamise eest, aga see on nii kohutavalt individuaalne ja see pall on kohutavalt subjektiivne, lihtsalt minul on Riiast sutsu teistsugune mulje jäänud, mis muidugi ei tähenda, et minu oma õige oleks, kaugel sellest, sest nii hästi ma seda Riiat küll ei tunne, aga mulje on mulje, selle eest ma annan igasuguste kasside eest veerand palli juurde, niiet väga nukraks see palliseis ei jää :) Reisisoovitus — minge Riiga. Või mujale Lätti. Aga enne uurige, milliseid vaktsiinipasse teil vaja on, sest Läti on nendega praegu vist päris karm. Minu ostusoovituskoht Riias on Randoms Record Store, üsna lai valik ning asjatundlikud ja entusiastlikud müüjad. Söögikohti ma eriti ei tea, nendesse olen ma sattunud juhuslikult ja tulemused on olnud juhuslikud, tõele au andes pigem igal pool maitsvamapoolsed. Asi, mida ma reisidel tavaliselt igatsen, on hea kohv, lätlaste suureks kiituseks tuleb öelda, et head kohvi võib saada ka täiesti suvalisest putkast. Ja läti teeninduskultuur on midagi fenomenaalset! See, kuidas teenindaja tabab ära, kui kaua lasta ostjal niisama uidata ja mis hetkel hakata korraliku müügitööd tegema ning vormistab selle kõik nõnda, et jääb mulje, et mõlematel on olnud sest tehingust kasu ja hea meel. Kes veel Riia-reisis kahtleb, lugegu raamatut julgustuseks :)
Ma ei tea, mida ma ootasin, aga seda ma küll ei oodanud. Aga kuna Mele Pesti on ikkagi sõnaosav inimene, siis veenis ta mu ära, et see, mis mu elus just nüüd puudu on, on isikliku vaatenurgaga väikelinna ajalugu. Ega see “Minu Kuressaare” mulle eriti ei meeldinud, aga ega ma eeldanudki, et meeldiks, kõike kokku võttes oli valdavalt ikkagi positiivne lugemiselamus ja kui koolilapsed tulevad tuleva talvel jälle “Minu…”-sarja raamatute kohta soovitusi küsima, siis seda Kuressaare juttu soovitaks küll, kuigi lõpupeatükid kiskusid liig päevapoliitiliseks kätte ära.
Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.
Sulepuru 