Heikki Võsu “Minu Oslo”

Ega see nüüd teabmis sisutihe raamat olnud, aga lobedasti ja sujuvalt ja kõnekeelelähedaselt kirja pandud (ja oo, kus on sulge) ja ühtteist saab teada nii Oslost kui norrakate meelelaadist, lisaks nipetnäpet saadikutööst ja koduperemehe elukorraldusest (ja natuke tüütust “keskmise eesti mehe” vaatepunktist) (aga kellele sedasorti huumor meeldib, ärgu lasku end eelmisest lausest segada). Nohjah.
Pildivalikus netist leitud pilte, mis seostuvad “minu Osloga” :)

Sandra Peets “Minu Egiptus”

See ei olnud hea raamat, aga ega ta kehva ka ei olnud, selline keskmik. Algusots oli igavam, lõpuots läks huvitavamaks ja lõpupoole oli kirjutaja juba käe soojaks saanud ja jutt voolas ka paremini. Oleks olnud aega ja viitsimist selle sooja käega algus ka üle käia, oleks ehk heagi raamatu saanud. Aga eks Egiptuse-huvilised loe niigi ja parem keskpärane kui mitte midagi.

Rita Ahonen „Minu Stockholm”

minu-stockholmMa olen neid „Minu …” raamatuid jupiti lugenud. Sügavat lugemiselamust pole ükski pakkunud, aga kui ma pean mõttes meeles, et see sari on oma olemuselt rohkem ajakirjandus kui kirjandus, siis positiivse poole peale üht-teist ikka koguneb. Rita Ahoneni „Minu Stockholm” oli just see positiivne lugemine – natuke oma eraelu ja emotsioone, parajal määral selle valdkonna, millega inimene tegeleb, tutvustamist ning päris palju kohalike olude lahtimõtestamist ja -seletamist. Lisaks oli selles raamatus üsna pikalt soovitusi turistile. Poolsõbrannalik kirjutuslaad (ladus, natuke lobisev, aga teemas püsiv, pisiasju märkav, aga mitte liiga detailseks kiskuv, õiges kohas üldistav ja mittekõikeärarääkiv) sobis mulle ka. Enne Stokholmi minekut soovitaks selle raamatu kätte võtta küll.
P.S. Toidukultuuri huvilistele — rootsi köögist on raamatus üsna põhjalikult juttu.

Kirjandusega seotud mälestusmärgid Stockholmis: