See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.
Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.
Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.
Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.
Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.
Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.
Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.
Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.
Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.
Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.
Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.
Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.
Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.
Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.
Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.
Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.
Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.
Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.
Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.
2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.
Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.
Sulepuru 
