Nicola Griffith “Slow River”

Mul on lugemata küberpunki koduses raamaturiiulis ootamas küll, aga kui ma kunagi suvel auru- ja küberpungi nimestikku lisa otsisin, siis tuli lugemise väljakutse grupist Mart Pechteri möödundaastane muljetus ette ja see “Aeglane jõgi” jäi mind painama. Tuli ikka endal ära lugeda. Muljed on umbes samad, et miskit nagu oleks, aga ega ikka pärispäriselt ei ole ka. Lugu on täitsa hästi kirjutatud, keskkond — kiipide mõju ja veepuhastusjaam — iseäranis. Ka ajaga mängimised on kenasti paigas ja kerivad juttu väga hästi edasi. Aga karakterid võinuks veidi tugevamad ja huvitavamad olla ning krimiliin jättis lõpuks natuke meh-tunde. Kui raamatu vastu huvi tekkis, siis minge lugege Mardi postitus läbi, tal on kõik palju paremini ära seletatud: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2617078071902051/

“Clothes are different, but there’s always been fashion. Food is different, but there’s always been taste and fads. Oh, there may be new ways to read books these days /—/, but people don’t change. Not really.”

 

Oliver Bowden “Assassin’s Greed. Taassünd”

See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnammani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)

Genevieve Gornichec “The Witch’s Heart” ja Sally Magnusson “The Sealwoman’s Gift”

Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.

Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.

Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.

Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.

Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 

Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.

Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud. 

Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.

Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.

Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.

Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.

Neil Gaiman “Suits ja peeglid”

Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.

Et siis. Mulle meeldis. Ikka meeldis. Ilus ja kriipiv korraga. Ja minu  jaoks oli neis lugudes see müstiline miski, jumala puudutus või peegeldus ammukadunud templist. (Kuigi kõik pole kuld ja ma olen nõus, et enamiku oma luuletustest oleks Gaiman võinud pigem proosana lahendada.)

Illustratsioonid Dave McKean, välja arvatud see viimane tundmatu.
Lisalugemist: Leila Liivak Reaktoris, kolm Loterii blogis 

Eric Stenbock “Hingelaps ja teisi jutte”

See raamat on nendele, kel on kohustus baltsaksa kirjandust lugeda, aga kes on veendunud anglofiilid, sest tegu on baltisakslasega, kes veetis suurema osa oma elust Inglismaal ning kirjutas inglise keeles, aga kelle isapoolsed juured on baltisaksa jagu ning paar aastat jõudis ta ka Kolgas mõisnik olla. No ja muidu baltisaksa kirjanduse huvilistele oleks see ka päris huvitav lugemine. Ja neile, kes armastavad 19. sajandit.

Kogumikus on viis lugu. Esimene, “Hingelaps” on kõige pikem ja vast kõige huvitavam. Selles on mitmeid 19. saj. kirjandusele iseloomulikke jooni, aga seda põgusa äratundva noogutusena, mitte tüütu kordusena. On erinevate isikute portreid, kombekirjeldusi, pereelu, hingehaavu, ütlematajätmisi, müstilist puudutust, tõlgendusvabadust. No natuke ülepaisutatust ka, aga mu meelest see käis tolle ajaga paratamatult kaasas. Seeeest igapäeva eluolu oli kuidagi eriti usutavalt kirja saanud. Igatahes lugesin ma huviga, et nii, milline on siis autori järgmine käik, olgu siis stiili või tegevustiku või tegelaste valiku osas. “La Girandola” on lugu arstist, tantsijast ja armastusest. Ärge selle sõnakolmiku pealt hakake eeldusi tegema, kõik on hoopis teisiti, kui esmapilgul võiks arvata. See lugu meeldis mulle päris hästi, kuidagi paras segu dekadentsist ja realismist. Ülejäänud — “Tänapäeva püha Ventantius” on pisike kurb tsirkusejutt, “Skapulaari lugu” suuresti elu muutva nägemuse kirjeldus ja “Kolm kirja Norman O’Neill’ile” ongi kolm kirja — ei avaldanud mulle suuremat muljet, aga siiski on tore, et need eesti keeles nüüd olemas on. 

Lause raamatust: “Päike tõusis taas, kuid mu varjud pole põgenenud.”

Ma nüüd natuke kihelen, kas John Adlardi raamat “Stenbock, Yeats ja üheksakümnendad” ette võtta… Ja kogumikust “Hirmu ja õuduse jutud II” võiks Stenbocki juttu “Teine pool. Bretooni legend” ka lugeda. Ja ma sain nüüd teada, et ilmunud on ka Stenbocki luuletused. Noid tahaks küll lugeda.

Ave Randviir kirjutas 2004. a. Eesti Ekspressis pika artikli Eric Stenbock – dekadentlik õuduskirjanik ja Eesti mõisnik”. Ma kopipeistin selle teksti siia ka, sest elu on näidanud, et lingid võivad vahel katki minna.

Jätka lugemist

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Vahelduseks sattus mu lugemislauale üks kenasti õmmeldud krimi. Kui kohalikust valikust on lugejate hulgas praegu popid Eha Veemi “Leskede klubi” tragid pensionärid-hobidetektiivid, siis siin tõlgitud loos on peategelane 77-aastane Judith, kes elab üksi ja just nii, nagu soovib. Naabrimehe surm ärgitab teda tavarutiinist välja astuma ja ümberkaudu küsimusi küsima. Kogemata saab ta kampa koerajalutaja ja pastoriproua ning viimaks isegi politseiniku. Mu meelest kuriteo pool oli hästi välja mõeldud, niidiotsi pakuti lugejale parajal määral, kohaliku väikelinna eluolu ning tegelaste eraelu oli mõnusas koguses ning naiste kokkukasvamine ja sõpruse areng kena. Soovitan edasi küll, jah.

Tsitaadivalikuid oleks siit raamatust üksjagu võtta, aga mind kõnetas kõige enam lause 70. lk-l: “Kui me teeksime ainult neid asju, mis on targad, ei jõuaks me kunagi midagi tehtud, on nii?”

Tiina Tarik kirjutas raamatust siin.

Carol Ann Duffy “The World’s Wife”

Jutt istus aastaid kusagil kuklas, sel kevadel proovisin ära. Ja läks õnneks. Tõmbasin pimesi riiulist Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife” ja see oli just midagi sellist, mida ma ei oodanud, mida ma raamatu välimust vaadates poleks valinud, aga lõpuks tuli välja, et see oli just see,  mida ma tahtnuks lugeda. Midagi minu jaoks uut (ideede ja vormi mõttes) ja midagi vana (mängud mütoloogia ja kirjandusajalooga), parasjagu tasakaalus.

duffyworldswifeTegemist on luulekoguga, kus iga luuletuse peategelane ja mina-jutustaja on naine. Pünamütsikesest Saatana naiseni, Midase kaasast Salomeni, paavst Johannast proua Darwinini – kokku kolmkümmend lugu.

Ilukirjanduslikku võtet, et autor annab hääle seni varju jäänud tuntud tegelastele – olgu siis tegemist ajalooliste, mütoloogilistele või kirjanduslike tegelastega – naistele, olen varem siin-seal kohanud, näitena Jostein Gaarderi “Vita brevis” või Margaret Atwoodi “Penelopeia”, luules polnud mulle seni ette sattunud.

Hans Magnus Enzensbergeril on luulekogu pealkirjaga “Luulet neile, kes luulet ei loe”. Duffy luulekogu võiks mõnes mõttes samuti nii kokku võtta, st tegu on küll hea luulega, aga oma jutustava stiili ja üllatavate looarenduste tõttu sobivad ka neile, kes muidu pigem proosat eelistavad.

Kui enamasti annavad luulekogud ülevaate autori jaoks olulisest teemade ja mõtete ringist mingis ajas, siis vahel on päris põnev lugeda temaatilist, programmilist, tugeva kontseptsiooniga luulekogu. Eesti luulest võrdlust väga tuua ei oskagi, kui just, siis Hasso Krulli “Jazz”.

Wõrgus ringi kolades leidsin, et Duffyt on päris palju ja põhjalikult lahatud. Kuna Duffy luule on kavalalt mitmetahuline, siis sobib see paljude teooriate illustratsiooniks või analüüsi lähtepunktiks. Kel huvi tekkis, aga raamatukokku ei jaksa samme seada või kui paber pole oluline, siis tekstid on saadaval siit. 

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis ja Äripäevas

Jasper Fforde “Shades of Grey”

ffordeshadesMa sain ülesande lugeda midagi kerget, lõbusat, romantilist, haaravat. Päris keeruline ülesanne mu jaoks. Ja siis sattus mulle näppu Jasper Fforde “Shades of Grey”. Kui vaadata kaanepilti, siis see raamat peab ju lustakas olema, eks ole, eriti kui reklaamlauseks on “True literary comic genius”. Algus oli paljutõotav, selle tõestuseks olgu raamatu avalaused vabas tõlkes ja väljajätetega ning minu tõlgendustega sulgudes:

Kõik algas sellest, et mu isa ei tahtnud minna vaatama viimast küülikut, ja lõppes sellega, et mind sõi ära lihasööja taim. (Mina-jutustaja on surnud, aga see ei pruugi tähendada kurba raamatut, võrdluseks Zotovi “Mõrvad põrgus” või Paasilinna “Tule taevas appi”. Viimane küülik on küll veider, aga eks hiljem paistab, mis selle taga on. Lihasööja taim tekitab uudishimu.) Ma ei plaaninud seda, ma pidin abielluma Oxbloodiga, aga see oli enne seda kui ma kohtusin Janega (siit tuleb “Romeo ja Julia” mõõdus armastuslugu) ja läksin uurimisretkele High Saffronisse (seiklusjutt veel pealekauba).

Ja olingi raamatu kütkes. Kerge see lugemine ei olnud, sest lisaks  hulgale tundmatutele sõnadele kasutab uus väljamõeldud maailm mõisteid, mille tähendus selgub loo käigus. Koomiline pool jooksis must kaugelt mööda ja romantiline pool polnud midagi erilist. Aga haarav oli see raamat kohe kindlasti.

Niisiis maailm, kus toimetab värvipimedate ühiskond ühtse reeglite-raamatu järgi. Reegleid on palju: lihtsaid (ole viisakas), kummalisi (iga kuu teisel teisipäeval on kana ametlikult juurvili), reguleerivaid (sobivate riiete loetelu), piiravaid (kui keegi on kuulutatud nähtamatuks, ei tohi temaga suhelda). See, millist värvi inimene näeb, määrab tema positsiooni ühiskonnas, võimalikud elualad, sissetuleku ja koha abieluturul. Peategelane, kes kuulub punaste hulka, hakkab nägema, et reegleid kasutatakse liiga palju, liiga karmilt ja otsustajate poolt omatahtsi väänates, silmade avajaks on suuresti hallide hulka kuuluv Jane, kes ütleb, et inimesed on vangis neis endis, müürideks hirm, tabu ja teadmatus.

Raamatul on päris tore kodulehekülg ja ma jään ootama lubatud järge loole.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

Dick Francis “Närvidemäng”

Krista Kaer on tõlkinud üsna palju üsna olulist kirjavara ja natuke mõnusat meelelahutust ka, aga kui ma tema tõlgitust lugemist valima hakkasin, siis tundus, et minu jaoks huvitavad asjad olen ma juba ära lugenud ja üle lugema ei kutsu, ning need, mis lugemata, on seda mingi kindla põhjusega. Aga siis vaatasin, et polegi ammu krimkasid lugenud ja need Francised, mis mulle enne ette on sattunud, on mulle päris hästi meeldinud, ja nii tuli valik krimiriiulist. Ega sest krimist kuigi palju kirjutada ole, et kuuekümnendad ja hobused ja tallid ja džokid ja ratsaspordi ümber kiibitsejad. Ühtpidi hea vaheldus nordic noir‘le, et selline mahekirimi, kus laipu vähe ja uurija polegi alkohiaurudesse uppuv üksiklane, teisalt on seda psühholoogias urgitsemist küll ja peategelasega juhtub päris ohtlikke asju. Tore lisanüanss on peategelase perekondlik päritolu — olla väga heade muusikute järeltulijana pühendunud džoki annab kangelasele mingi lisamõõtme. Ja siin raamatus on hobuseid, kas ma juba mainisin hobuseid, kõigil on ikka meeles, et Dick Francise krimkad tähendavad, et seal on hobuseid :)

Chris Riddell “Ada Goot ja Täiskuupidustused”

Neid jõulukingiraamatute pilte on üsna tore vaadata, aga kõige enam köitis mind pilt, mille pani üles Piret Palts. Teisi eestikeelseid Ada Gooti raamatuid ma olen lugenud, see pidustuste oma jäi miskipärast vahele. Jälle: pööraselt palju tegelasi, viiteid kultuuriloole (siin siis maalikunstile, telemaaastikule, filmipärandile ja siiasinna miskit veel, mida ma ära ei tundnud, ehku peale arvan, et muuhulgas ka morrise tantsudele), hooga tegutsemist, palju toredaid detaile ning võrratud illustratsioonid. Lugu oli natuke sirgem, kui teised Ada lood, ja põnevust keriti kuidagi osavamalt, tegelasrohkusega olin ma juba ära harjunud, niiet see oli mu meedlivaim Ada-raamat.