Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Tanya Landman “Mondays are Murder”

Ega mul erilist isu lastekrimkat lugeda polnud, aga kui ma teemasse uurimist tegin, siis sattus see raamat nimekirjas ette ja kuna mulle eelmine loetud Tanya Landmani raamat (“Buffalo Soldier”) üsna hästi meeldis, siis võtsin proovida.

Kuidagi väga agathachristielik — meeleolult meenutas seda vene filmi, kus Ita Ever miss Marple’it mängis (“Musträstaste saladus”), süžeelt oli pigem sarnasusi raamatuga “Kümme väikest neegrit”.

On üksik saar seal kuskil Šotimaal, saarel on 5 last ja 5 täiskasvanut. Laste vanust ei ole antud, aga nii varateismelised-eelteismelised vast umbes on. Mõrvu on mitu ja need on päris koledad. Miss Marple’i osas on peategelane-minategelane Poppy.

Midagi oli minu jaoks selles raamatus valesti. Raamatu algupool venis ja lõpp võttis otsad liiga kähku kokku. Krimiliin oli täitsa korralik, aga see oli liiga täiskasvanulik. Selles loos ei olnud soojust ega huumorit (iseäranis kui võrrelda mu lastekrimi etaloniga ehk Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega). Lugeda võis, aga edasi ei soovita.

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Arthur C. Clarke “Comarre’i lõvi”

Kui ma oleksin kirjandusõpetaja, siis ma annaksin lastele seda raamatut lugeda ja oleks kohutavalt põnevil, et mis teemad nad sealt üles korjavad — on see tulevik ja tehnoloogia; tehismõistuse areng ja robootika; inimloomus, unistused ja unenäod; loodushoiu tulevik ja inimese sekkumise tulemused; füüsikud ja lüürikud; loo kirjanduslik ülesehitus; või siis hoopis midagi muud, mida ma ei näinudki. Lugu ise mulle võib-olla nii väga ei meeldinuidki, aga mulle meeldis, et sellest loost ajendatuna on võimalik väga erinevates suundades ise edasi mõelda.

Freya Sampson “Viimane raamatukogu”

Keskeltläbi keskmine raamatukogulugu. Tegelased olid liig stereotüüpsed ja tegevustik liig ebausutav, aga paar mõtlikumat ja kaasanoogutamapanevat kohta oli olemas ka, lisaks meeldis mulle muidugi raamatu üldine positiivne suhtumine lugemisse ja raamatukogudesse. 

Minu raamatuvalik raamatukogust on väga eklektiline. Vahel panen silma peale, kui uusi raamatuid vastu võtan (iseäranis lähevad lugemisjärjekorda nõnda luulekogud). Vahel käin udusel pilgul riiulitest mööda ja püüan tunnetada, et millise raamatu tuju mul täna tegelikult on. Vahel teen enne eeltööd ja/või kuulan soovitusi ning tellin Estrist raamatu ära. Mõnikord on midagi vaja nn kohustuslikus korras töö jaoks võtta. Ja mõnikord harva pinnin kolleege, et soovitagu mulle midagi head :)

 

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada. 

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda. 

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Emily Brontë, Cesare Pavese, Doris Kareva “Tiibade hääl”

Kirjastus annab teada:

See kolmkeelne (eesti, inglise, itaalia) raamat pulseerib muusikast – kõik kolm luuletsüklit on sündinud eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa nägemusest. Valiku Emily Brontë ja Cesare Pavese loomingust koostas, järjestas ja tõlkis eesti keelde Doris Kareva, kes kirjutas legendaarse ameerika naislenduri Amelia Earharti elu ja loomingu põhjal ka triptühhoni viimase osa. Koostanud ja tõlkinud Doris Kareva, Doris Kareva tekstide tõlge inglise keelde Miriam McIlfatrick-Ksenofontov.

See on täitsa tore pisike luulekogu. Kindlasti mõjuks see luulekogu teistmoodi, kui ma oleks midagigi Tõnu Kõrvitsa heliloomingust kuulnud, aga ka nõnda oli täitsa vahva.

Kõige enam meeldis mulle avatsükkel ehk siis Emily Brontë luuletused. Nii romantismus! Enamjaolt oli tegu luuletustega, mis paitasid mu seda osa hingest, mis on vahel gootikulemb :) Näitena üks gootiklišeena tõlgendatav luuletus ja üks luuletus, mis turgutas mu parandamatu optimisti loomust. Kummaline on, et ma võtsin kõrvale Märt Väljataga koostatud “Väikese inglise luule antoloogia” ja seal pakutud Emily Brontë luule ei kõnetanud mind eriti, aga siin selles kogus olev valik oli mulle küll tore, huvitav ja meeldiv lugemine.

Lange, leht

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

 

Kuust kuusse

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

Teine osa ehk Cesare Pavese looming läks must kolinal mööda. Korduvad sõnad sina, armastus, surm, tuul, aga luuletuste tunne ja mõte minuni ei jõudnud.

Sa oled kui maa

Sa oled kui maa,
mida keegi eikunagi lausund.
Midagi sa ei oota
nõnda kui sõna,
mis purskuks sügavikust
kui puuvili oksavõrast.
Tuul on see, mis sinuni jõuab.
Kõik kuivanu, ammusurnu
sinus kuhjub ja lahkub tuulde.
Iidsed liikmed ja sõnad.
Sa värised suves.

Kolmas osa on Doris Karevalt ja kui ma alul olin sutsu imestunud, et ei olnud nagu nii hea ja sügav Kareva nagu ma olen harjunud, aga siis sain teada, et pühendusluule ja nö laulusõnadeks kirjutatud ja niimoodi võttes oli ju täitsa ilus lugemiskogemus ning kui Amelia Earharti elulugu põgusalt kõrvali sirvida, siis see sõnadevalik oli täitsa leidlik, südamlik ja tabav.

Taevas ja tundmatus

Tead ju, et taevas ja tundmatus on minu koduma —
taevas ja tundmatus.

Keegi ei lähe kunagi kaduma.
Silmapiir vaid on uus.

 

Tähistulv

Kas tähti mäletad,
kes tookord nägid meid?
Nüüd on nad sõbrad.

Möödudes
me ikka noogutame,
ikka naeratame.

Lõpmatuse tähtulv
on nagu sinu lähedus —
nii soe.

 

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Kiran Millwood Hargrave “The Mercies”

Kui raamat ühe lausega kokku võtta, siis minu jaoks oli põhilugu selles, et see ilm oleks ilusam paik ja ajalugu oluliselt vähem verisem, kui inimesed hoiaksid oma nähtamatud sõbrad kodus kapis luku taga ja ei tuleks ilmarahva ette neid lehvitama.

Algab lugu 1617. aasta jõulude paiku. Ühe Põhja-Norra saarekese lähedal lööb äkiste möllama torm ja laevatäis mehi — ühtlasi pea kõik meeshinged, kes saarel saadaval olid — jäävad merre. Naised leinavad mehi ja vendi, aga elu läheb edasi. Ja siis ma sain lugedes hambaid kiristada, et on ikka lollakad kombed inimestel minevikus olnud: see, et naised merele ise kalale läksid, oli skandaal, mida tuli ametivõimude eest varjata, see, et mõni naine seelikule pükse eelistas, oli juba sihuke skandaal, et seda tuli ka oma küla rahva eest varjata. Aga lugu läheb hullemaks. Nimelt jõuab saarele agar šoti nõiakütt, kel on ambitsioone ja nõiaküti käsiraamat ja soov näha tuleriite. 

See on üsna aeglaselt kulgev, aga pidevalt pinget keriv lugu. Peategelane on paarikümneaastane Maren, kes kaotab laevahukus isa, venna ja kihlatu. Vendi-õdesid tal rohkem pole, on küll ema ja vennanaine ja hiljem ka vennapoeg, aga kõik naised leinavad erinevalt ning ei suuda üksteisele tuge pakkuda. Mareni silmade läbi antakse meile pilt küla igapäevaelust, värvikamatest külanaistest, kirikuskäimistest ja uute asukate saabumisest. Kõrvaltegelastest tuleb ära märkida armastuse pärast külla paikseks jäänud saam Diinna ja Bergeni kaupmehe tütrest nõiaküti abikaasa Ursula. Külaelu võib oma kirjutamata reeglite ja isiksustevaheliste kemplemistega niigi üsna frustreeriv olla, aga kui lisada sinna veel usu ja ebausu lahvatusi, siis Marenil on üsna keeruline konflikitvabalt laveerida. Ja siis tulevad veel mängu tunded…

Ma ei saa öelda, et mulle meeldis see raamat, selleks oli see liiga masendav lugemine, et niimoodi öelda, aga mulle üldjoontes meeldis lugemiskogemus ja see, kuidas see raamat oli kirjutatud. Aeglane küll ja mõned teemad olid nagu otsitud ja mõned olid lihtsustatud, aga ma uskusin seda aega ja seda küla ja seda merd ja neid inimesi. Ja mulle tundus, et mured, mida autor tahtis hinge pealt ära kirjutada, jõudsid enamjaolt lugejale pärale küll. Raamatus oli osavat ja oskuslikku keelekasutust, et luua nii pilt kui emotsioonid.

Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis ega siingi polnud nõiaprotsessid tundmatu nähtus, eesti ilukirjanduses nõiaprotsesside kajastamist mul aga ette ei tule, kui see väike hämar vihje “Libahundist” kõrvale jätta… Teab keegi mu mälu järele aidata?