Dick Francis “Närvidemäng”

Krista Kaer on tõlkinud üsna palju üsna olulist kirjavara ja natuke mõnusat meelelahutust ka, aga kui ma tema tõlgitust lugemist valima hakkasin, siis tundus, et minu jaoks huvitavad asjad olen ma juba ära lugenud ja üle lugema ei kutsu, ning need, mis lugemata, on seda mingi kindla põhjusega. Aga siis vaatasin, et polegi ammu krimkasid lugenud ja need Francised, mis mulle enne ette on sattunud, on mulle päris hästi meeldinud, ja nii tuli valik krimiriiulist. Ega sest krimist kuigi palju kirjutada ole, et kuuekümnendad ja hobused ja tallid ja džokid ja ratsaspordi ümber kiibitsejad. Ühtpidi hea vaheldus nordic noir‘le, et selline mahekirimi, kus laipu vähe ja uurija polegi alkohiaurudesse uppuv üksiklane, teisalt on seda psühholoogias urgitsemist küll ja peategelasega juhtub päris ohtlikke asju. Tore lisanüanss on peategelase perekondlik päritolu — olla väga heade muusikute järeltulijana pühendunud džoki annab kangelasele mingi lisamõõtme. Ja siin raamatus on hobuseid, kas ma juba mainisin hobuseid, kõigil on ikka meeles, et Dick Francise krimkad tähendavad, et seal on hobuseid :)

Chris Riddell “Ada Goot ja Täiskuupidustused”

Neid jõulukingiraamatute pilte on üsna tore vaadata, aga kõige enam köitis mind pilt, mille pani üles Piret Palts. Teisi eestikeelseid Ada Gooti raamatuid ma olen lugenud, see pidustuste oma jäi miskipärast vahele. Jälle: pööraselt palju tegelasi, viiteid kultuuriloole (siin siis maalikunstile, telemaaastikule, filmipärandile ja siiasinna miskit veel, mida ma ära ei tundnud, ehku peale arvan, et muuhulgas ka morrise tantsudele), hooga tegutsemist, palju toredaid detaile ning võrratud illustratsioonid. Lugu oli natuke sirgem, kui teised Ada lood, ja põnevust keriti kuidagi osavamalt, tegelasrohkusega olin ma juba ära harjunud, niiet see oli mu meedlivaim Ada-raamat.

Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu. 

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa … 

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Philip Reeve “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised”

Ma ei ole kindel, et Philip Reeve on väga populaarne kirjanik, aga üsna tuntud, loetud ja hinnatud kirjanik kindlasti.

“Surelikud masinad” ilmus algselt 2001. aastal ja eesti keeles 2006. aastal ning kordustrükina 2018. aastal, peaaegu sama jutt käib “Kuldseeklite” kohta, ainult et selle originaal ilmus 2003. aastal. “Põrgulikud leiutised” ilmus ingliskeelsena 2005. aastal, eesti keeles 2010. aastal ja kordustrükk 2018. aastal. Eks kordustrükk võeti ette, kuna 2018. aastal tuli välja ka Peter Jacksoni film “Surelikud masinad”, mida ma paraku siiani näinud ei ole, ja värske raamatu ainetel tehtud film tõstab alati korraks raamatu populaarsust.

Sarja esimest osa olen ma kunagi lugenud ja see tundus siis nii teistmoodi. Esiteks oli see üks esimesi eesti keeles ilmunud aurupungi teoseid ja siis lugedes ahmisin ma eelkõige fantaasialendu. Teiseks, nüüd takkajärgi pilguga vaadates, mu meelest tuli Reeve selle natuke karmimat sorti (noh, et laipu ei loeta ja vägavalda on mitut sorti ja inimesed pole nii mustvalged midagi (kuigi peategelane Tom on kõigest hoolimata nii valge kaabu kui üldse olla saab) ja ideoloogilist ajupesu on väga mitmesugust) noortekirjanduse laine eesotsas.

Märksõnad, millega seda sarja tavaliselt kirjeldatakse, on liikuvad linnad, õhulaevad, seikluslikkus. Aga kõik see on mu meelest lihtsalt butafooria, värvikas, pilkupüüdev, loo kulgu toetav ja väga oluline, aga ikkagi butafooria. Raamatute põhisisu on minu jaoks valikud, ideoloogiad, reetmised, andestamised, süsteemid ja süsteemile vastuhaku võimalused, ideaalide sobitumine reaalsusesse, tasapisi targemaks kasvamine, tehnoloogia areng, keskkond, vastutus, traumad, piirsituatsioonid, lootus. Kirja on see saanud seiklusrikka fantaasiloona, kus mitmeid üllatavaid süžeepöörakuid, pisut prätšetlikku huumorit, eripäraseid ja ambivalentseid karaktereid ning uudset ja fantaasiarikast tegevuskeskkonda.

Hester Shaw on nutikas, julge, eesmärgikindel ja isepäine. Tom Natsworthy on nutikas, julge, suhtleja ja kohaneja. “Surelike masinate” ajal on nad nii 15-16 kutsikad, silmad pärani maailma avastamas, “Kuldseeklites” aasta-paar vanemad ja selgemalt oma kohta ja elusuunda otsivad ning “Põrgulikes leiutistes” koguni poole vanemad, ise lapsevanemad, kaalumas valikute õigsust.

Kui Tom uurib ja passitab nähtut oma ideaalidega, siis Hester on oma ideaalid ammu kaotanud. Aga kui nad kokku saavad, siis suudavad nad üksteiselt ühtteist õppida. Tom Hesterilt vastupidavust ja reaaliatega arvestamist, Hester Tomilt inimestega suhtlemist, kuigi lõpuni välja on Tom idealistlik maailmaparandaja, kes vahel libastub, ja Hester küüniline opurtunist, kel on omad hetked. Hesteri jaoks on “minu inimesed” väga-väga väike ring ja Tomi jaoks peaaegu kõik, kellega ta kohtuma sattub. See, milliseks autor Hesteri ja Tomi kolmandaks raamatuks kujundas, oli ausalt öelda pettumus, aga mõtlemisainet jagus seda enam.

Lühidalt on “Surelikud masinad” ideaalid, poliitika, kättemaks, “Kuldseeklid” traditsioonid, valed, eesmärk, “Põrgulikud leiutised” fassaad, sepitsused, tulevik.

Jaa, need raamatud on päris hea lugemine. Kaasahaaravust ja kihte jagub, oleneb lugejast, millised kihid ta parasjagu mängu võtab. Kristina Uluotsa tõlge on ka kiitust väärt.

Arthur C. Clarke “Kuutolmu varing”

Mulle lugu meeldis, aga sõnastusega jään hätta. Kui võtta, et see oli Lugemise väljakutse grupis selle aasta jaanuaris loetuim raamat ja et Mairi kirjutas ilusa, pika ja põhjaliku blogipostituse, siis tundub, et kõik on nagu öeldud. Ühinen kiidusõnadega ja tõdemusega, et see oli omamoodi köitev lugemine, segu põnevikust ja rahulikust jutuloost, tasakaalus teaduslik ja inimlik pool, kohati rõõmsalt vanamoeline ja kohati tänapäevagi suurepäraselt sobiv. BBC on sellest teinud kuuldemängu, aga mul hakkas ka mõte jooksma, et kuidas see teatrilaval võiks välja näha — kui keegi on kunagi näinud Ugala lavastust “Üks mees. Roheline”, siis mõte läks kuhugi sinnakanti :)

Temple Drake “NVK”

Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.

Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.

Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:

    • Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
    • See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
    • Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
    • Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.

Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…

Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on siis paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest, kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, et raamatus on ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault, ning et isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijate võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi, kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Lee Child “Afäär”

Kindla peale minek Lee Childiga vedas natuke alt, et miskipärast ei olnud nii hea, kui tema teised teosed. Kuidagi liiga sirgelt, lihaliselt ja vägivaldselt läks see lugu. Oma osa mitteniiheast lugemiselamusest oli ka sellel, et “Afäär” on mina-vormis ja see tundus kuidagi vale, enamik Reacheri lugusid on tema-vormis, paar minast on sarjas veel, ma ei mäleta, et see mind toona oleks häirinud, nüüd miskipärast segas. Toomas Tauli tõlge tundus asjalik, aga tuim.

See on siis viimane juhtum, kus Reacher veel ametlikult mundris ning siin on olemas märksõnad ja viited sellele, miks Reacher otsustas pärast armeed elada just nii, nagu me seda nii mitmest enneilmunud raamatust teame.

On 1997. a märts, raudteeäärne väikelinn, sõjaväeosa naabriks, surnud on kolm kaunist naist ja Reacher peab tegema selgeks, kas süüdi on sõjaväelased või tsivilistid. Abi ja seltskonda on tal kohaliku šerifi näol ja vanad armeekaaslased varustavad jõudumööda asjakohase infoga, keegi loobib kaikaid kodaratesse, etendatakse mingeid kummalisi näitemänge ja vahel poetatakse ka saiapudi ja kivikesi teerajale. Lõpuks tõmmatakse otsad kokku, sõlm raiutakse läbi, on neid, kes saavad rahus igapäevaelu jätkata, mõni ametikoht jääb vabaks ja mõni kaob hoopis ära.

Kuidagi südamlikult mõjus raamatu keskel Reacheri jutuajamine koleda kuueteistaastasega, et ühtpidi omakasupüüdlik, et infot saada, aga sinna vahele pakkus ta poisile ka nii ausat elutõde kui lootust tulevikule. Mis sest lootusest edasi sai, on muidugi iseasi.

Sõnapaar “kesköine rong” saab selle raamatu mõjul mõneks ajaks hoopis teistsuguse tähenduse, nii lõbusama kui morbiidsema.

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

 

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.

Ilmus Lugemissoovituse blogis

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Kui vahel mängitakse mängu, et millisel ajaloo-perioodil sa elada tahaks, siis ma enne 20. saj. teist poolt küll miskit ei võtaks.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.