J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting”

Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Teri Terry “Deception”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks raamatute välimus ja ma kirjeldasin oma eelistusi pilguköitvuse osas umbes nii: “Tavaliselt miskit tumedat — must, tumesinine, tumeroheline, tumedam lilla — kuhu on vähesel määral ja sobivas toonis heledust lisatud, olgu siis pealkirja-autori või mõne kujunduselemendiga. Sellisest raamatust ma ootan, et see võiks mulle meeldida 🙂”

See raamat on must ja sinine ja valgega tekst. Kui tavaliselt need suured imelikest kohtadest poolitatud pealkirjad käivad mulle närvidele, siis selle raamatuga see nagu sobis. Kaasjuttu lugesin nii pinnapealselt, et arvasin teose esmapilgul noortekrimi olevat ja mõtlesin, et miks mitte. Autori nimi oli tundmatu, aga kuidagi huvitav. Mis mind aga tegelikult ja päriselt ära võlus, oli see, et leheservad olid värvilised, sinised nimelt. Internet on kole asi, sa saad üsna kähku teada, millest sa oled ilma jäänud, nimelt ma ostsin endale sarja esimese ja kolmanda osa ka, aga nendel mulle saadetud raamatutel on valged servad, kuid netis on näha, et mingid väljalasked on ka neil värviliste servadega….

Ok, hind oli ka määrav tegur, paari euro eest tundmatu looma nahka võib ju katsetada küll.

Raamat ise

Kui esimene osa oli seinavaip, siis see oli pigem lapitekk, et kõik värvid ja värvivariatsioonid on küll olemas, aga läbipõimumine ei ole nii sujuvate üleminekutega. See-eest on motiivid ja kui kui motiivid tekiks kokku panna, tuleb nähtavale ka muster. Shayle ja Calliele lisandub jutustajaks Kai ning enamasti on Kai ja Callie vaheldumisi ning siis pikema plokina Shay. Ühtpidi lisas see loo jutustamise vaatepunkte, aga se plokilisus tõmbas eelmisest osast tuttavat tempot maha. Raamatus uuritakse edasi viiruse puhkemise ja leviku põhjuseid, haiguspuhang jõuab ka Londonisse.

Raamatu üks peateemasid minu jaoks oli, et inimesed kardavad endast erinevaid ning hirm väljendub tihti vägivallas. No ja mõttemängud supervõimete üle. Ja tumeaine üle. Ja usalduse üle. Ja saladuste üle.

Isiklik konks

Mulle jäi miskipärast mulje, et autor on Buffy-fänn, seda nii mõnede stseenide ülesehituse kui mõnede kõrvalkarakterite iseloomustuse tõttu. Harry Pottery fännidele on ka raamatus omad laused. 

Teri Terry “Contagion”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks ja tuli välja, et on päris palju inimesi, kes valivad oma lugemisvara hoolikalt ja teevad enne raamatu lugema hakkamist päris suure eeltöö ära, et loevad arvustusi, kirjanike elulugusid-intervjuusid, kirjandusülevaateid jne, sest elu on liiga lühike, et huupi lugema hakata. Mina olen see vastand, et mulle meeldib raamatut üsna puhta lehena käes keerutada, et kas tuleb see lugemistunne või ei tule, sest elu on liiga lühike, et end sekundaarkirjandusest läbi närida, parem lugeda raamatuid ja katsetada, kas sobib mulle või mitte :) Arvustusi meeldib mulle lugeda peale seda, kui ma olen raamatu läbi lugenud.

Vaatasin teemat utoopia-düstoopia ja vastavat pildialbumit ja kohe midagi ei kutsunud. Aga siis ostsin ma ehku peale ühe kaheeurose noorteka (miks just selle, kirjutan siis, kui selle läbi loen), avastasin, et see on triloogia teine osa ja noh, ostsin eelneva ja järgneva siis ka. Ja asutasin end lugema ning eel tiitellehte reklaamlaused kriiskasid, et düstoopia :)

Raamat ise

Raamatu lugemine kulges kui seinavaiba kudumisjärge kaedes. Alul on roosa ja helesinine (see tavapärane noortekasätung) ühest otsast jooksmas ja terashall ja valge (düstoopia ja meditsiin) teisest otsast jooksmas. Mingil hetkel mustrid põimuvad. Siis tuleb sisse verepunast ja leinamusta, kummitusekarva ja saladuste sügavsinist. Kuskil on Šotimaa metsade rohelist ja takjalillat ja maantetolmust beeži. Roosa ja helesinine tõmbuvad tumedamaks, siia-sinna satub erilisuse türkiisi ja sõjaväerohelist ja jälle valget. Terashall on peaaegu kogu aeg taustal, mida kulg edasi, seda rohkem. Ja kui vaip valmis, siis on selgelt näha, et oi, see on ju ainult osa triptühhonist.

Raamatus on kaks minajutustajat: 16-aastane Shay ja 12-aastane Callie, kolmandaks keskseks tegelaseks on Callie vend Kai. Peatükid on vaheldumisi jutustajatega ja üsna lühikesed, see annab raamatule mitu vaatepunkti ning tõstab tempot. Kui alul oli rõhk pigem noortekirjanduse suunal, siis loo edenedes läks pigem seikluslikkuse ja düstoopiate radadele, kuigi seda noortekaosa ei unustatud päris ära. Nii oligi, et raamatu alguses oli mul kuidagi kõhklemisi lugemine, aga raamatu teine pool haaras nii kaasa, et lugemine läks puhtalt une arvelt, sest raamat oli ju vaja enne hommikut läbi saada :)

Raamat ilmus 2017. aastal ja kirjeldab surmava haiguse puhangut. Praegusel katkuajal seda lugeda — nojaa, ühelt poolt on sest viirusejutust juba vägagi kõrini, aga teiselt poolt on nii mõnigi asi (n asulate karantiini minek) hõlpsamini ette kujutatav ning kui raamatulugu ja päriselu võrrelda, siis võib kergendunult ohata, et hää et niigi läts…

Isiklik konks

Ma arvasin, et ma olen oma Šotimaa-vaimustusest üle saanud, aga võta näpust, lugesin kohanimesid Edinburgh, Aberdeen, Stirling, Inverness, Shetland jne ja süda laulis sees :)

Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja . Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.