L. T. Shearer “Kass, kes lahendas kolm mõrva”

Siin raamatus on isegi kaks uurijatepaari. Ühe paari moodustavad kuuekümnene endine politseinik Lulu ja kahekümnekaheksane tegevpolitseinik Tracey. Teise paari moodustavad eelnevast paarist tuttav Lulu ja kass Conrad. Raamatu jooksul on nad tihtipeale ka kolmekesi koos, aga Tracey ja Conradi vaheline suhtlus käib umbes nõnda: “Oi, see on nii tore, kui ta sedasi teeb!” — “Mjäu!”. Seevastu Lulu ja Tracey omavaheline suhtlus ja Lulu ja Conradi omavaheline suhtlus viivad lugu ja mõrva(de) uurimist edasi.

Idee on ju täitsa tore — luua ja tuua lugejate ette uut tüüpi uurija, kes on neljajalgne, karvane, nunnu ja nurruv. Lugu ise nii tore ei olnud. Mulle ei pakkunud erilist pinget mõrvalugu, mis oli kuidagi stereotüüpne ja ettearvatav, ning kirjutamise stiil käis mulle ka pisut närvidele — ohtralt ja ohtralt dialoogi. Ega mul dialoogide vast suurt miskit pole, aga need dialoogid olid kuidagi tuimad, isikupäratud, liigargised, liiga vähe ja aeglaselt lugu edasiviivad. Ja mingi koha peal tuli tahtmine tsiteerida kultusfilmi “Mehed ei nuta”: “Professor, siin te juba olite…”

Aga lõpuni ma raamatuga jõudsin. Asi seegi. Niii halb järelikult ei olnud.

Kujundaja on olnud kaval — äh, viitsin ma lugeda, mis värvi see kass on, panen kaanele kassi silueti, igaüks saab endale sobiva värvi juurde mõelda.

Lucy Holland “Sistersong”

Isevärki raamat. Ma ei saa sirge näoga öelda, et see oli hea raamat, aga ma ei saa sirge näoga öelda, et see oli kehv raamat.

Raamatu tegevus toimub 6. sajandil kuskil Briti edalaosas. Poole raamatu pealt võtsin juutuubist kiirelt järelaitamistunde Inglismaa ajaloost ja sellest oli raamatu mõistmisel abiks. Mulle meeldis, et raamatusse oli põimitud reaalselt elanud inimesi ja vihjeid tollastele oludele. N ma küll teadsin, et Briti saare lõunapoolne osa kuulus Rooma impeeriumi koosseisu, aga ma ei olnud kunagi mõelnud, millised olid Rooma mõjud ja mis juhtus, kui Rooma impeerium kadus. Või et mida see nn “rahvaste ränne” tegelikult sisaldas. Niiet silmaringi avardamisele tõukamise osas väga hea raamat. Mõneti on mul kahju, et ma peale kolme nime (Gildas, Cerdic, Cynric) eriti palju ära ei tabanud, et mis just oli vihje reaalsele ajaloole ja mis väljamõeldis, aga väga sügavale Briti ajaloosse ma nüüd ka süveneda ei viitsi.

Raamatu peategelased on kolm õde või kaks õde ja vend, oleneb, kuidas asesõnu kasutada. Noorim on muretu päikeselaps, kelles on natuke ka maagiavõimeid, mida ta kuigi hästi kasutada ei oska, kindlusepoiste peal oma atraktiivsusleveli tõstmise nuppu vahel ikka katsetab ja hiljem otsib endas ettenägemisvõimet, aga see ei ole see, millesse ta väga süveneks, tema tahaks lõbu ja nalja ja laulu ja maailma näha. Vanim on see vastutustundlik muretseja. Temal on ravivõimed, mida ta tõsise hoolega kasutab, abiks ka tolle aja mõistes tavameditsiin (ravimtaimed ja muu selline). Tema on see, kes püüab kangesti, et kõik saaksid kõigiga hästi läbi, silub ja lepitab, keisrile, mis keisri kohus, ühele jumalale üht ja teisele teist. Kuni tuleb muutuja ja tema kannatlikkuse anum loksutatud sooja šampuse kombel üle ääre ajama hakkab. Kolmas on poisstüdruk, kel on omad maagiasidemed maaga. Kui alul tundub, et ta on tüdruk, kes tahab olla poiss (ja ma arvan, et enamus tüdrukuid on mingil hetkel oma elus mõelnud, et lihtsam ja toredam oleks olla poiss), siis hiljem selgub, et pigem on ta poiss, kes on kogemata sündinud tüdruku kehha ja see on juba natuke teine teema. Ühtpidi täitsa huvitavad karakterid, aga teisalt olid mingi koha pealt ülevõlli ja lihtsustatud, liiga palju tüübid ja liiga vähe inimesed. Fookuses on nad raamatus peatükkide kaupa kordamööda. See võte mulle meeldis.

Raamatu algtõuge on vana mõrvaballaad “Twa Sisters”. Sellest on mitu varianti, raamatus veel oma variant. Sisu lühidalt: õeke lükkab teise õe jõkke ja uppunud õe luudest ja juustest tehakse harf, mis laulab, mis juhtus. Idee, et vana ballaad romaani vormis üles äratada ja mõelda välja põhjused, miks ja kuidas kõik see võis juhtuda, on mu meelest väga lahe. Ja kui võtta ainult see raamatu eesmärgiks, siis mu meelest suht hästi teostatud. Oli taust, olid sündmused, olid karakterid, olid põhjused, olid juhused. Aga kui võtta, et raamat peaks isesesvalt ka toimima, siis jääb mu  meelest mingeid asju logadile ja/või venima. Okei raamat, aga mitte väga hea.

Raamatus on mitmeid teemasid: lisaks ajaloole, õdedele ja kirjanduslikule mängule veel mentorlus, maa ja maagia seos, sõprus, armastus, reetmine, kohus, sõda, religioossed vastuolud, abieludünaamika, jutuvestmise võlu, klassivahe, haigus, piirid, võimuvõitlus, kokkulepped, otsused jne. See teemade paljusus oli mu meelest plussiks. See raamat ei ole väga lihtsalt liigitatav ja erinevad lugejad saavad enda jaoks erinevaid teemajuppe üles korjata ja erinevatel teemadel edasi mõelda. Mingi säde või sära jäi minu jaoks siin siiski olemata, aga kel aega ja huvi, võib proovida, kas tema leiab selle sära ja sädeme üles.

Terry Pratchett “Viies elevant”

Selle juhuse eest ma olin tänulik :)

Ülelugemine.

Pratchett on Pratchett ja ega ma muud täna eriti öelda tahagi.

Kui just, siis et, nüüd lugedes tuli mul meelde, kuskohast see kirvemõte — “Kas minu vanavanaisa kirves on ikka veel minu vanavanaisa kirves, kui sel on 7 korda vart ja 3 korda pead vahetatud?” — mulle külge hakkas :)

Ja Pratchetti viited Tšehhovile olin ma ka ära unustanud.

Muu jutt tuli suht tuttav ette. Uberwald, vampiirid, libahundid, päkapikud, igorid ja Vimes pluss saatkond.

A. K. Turner “Kehakeel”

Tundsin, et vajan peapuhastusraamatut. Pilk kiskus krimiriiuli poole, aga miskit ei kutsunud. Siis tuli meelde, et mul on ju üks krimisoovitus lugemata ja no proovin. Aitäh soovitajale, sobis täitsa kenasti. Raamat oli läks hästi edasi, pani parasjagu kaasa elama nii elavatele kui surnutele. Romaanis oli paralt palju tuttava kujuga ehitusklotse, et tunda end mugavalt, ning piisavalt palju omapära, et hoida põnevust. Kirjutatud oli okeilt, tõlgitud hästi. Kõrvuni ma sellesse raamatusse ära ei uppunud, aga just parasjagu viis mõtted kaasa ja seda ma tahtsingi. Kui on mõni krimisõber, kel see raamat veel lugemata, siis täitsa annaks soovituse edasi. Krimi õige õrna müstilise virvendusega. Lisaks krimile leinast, õpetaja rollist, armastusest, saatusest, kättemaksust, sihikindlusest, Londonist ja paljust muust.

Stella Gibbons “Musta masenduse talu”

Ma tahtsin midagi lahedamat lugeda ja Kaja oli seda raamatut kiitnud ja läks. Ühtpidi on see raamat hirmvana, ilmunud 1932. a, ja mõneti paistab see ka välja, aga teisalt — inimesed on ikka samad, sellised tüübid olid sajandeid tagasi ja on ka praegu ning suurem jagu stiilimänge on mängitavad tänagi.

Tänapäevas terminoloogias oleks peategelane Flora ilmselt elustiilikonsultant, sihuke, kes oskab näha, kus on inimese salasoovid ja potentsiaal, ja kes siis nügib inimest selle õige teeotsa peale. Mul oli kunagi selline ülemus, kes nägi ja nügis :)

Kui järelsõnas on arutlust, et kuidas mõjub paroodia, kui algtektstidega polda tuttav, siis “Musta masenduse talu” põhjal ütleks, et tänan küsimast, täitsa hästi mõjub.

Ahjaa, see on paras koht, kuhu kirja panna, et on olemas eesti lehmanimede nimistud: tähestiku järgi https://www.epj.ee/files/pdf/nimedeRaamatAlfa.pdf ja esinemissageduse järgi https://www.epj.ee/files/pdf/nimedeRaamatFreq.pdf .

Emma Mitchell “Virguta oma keha energiat. Elujõu saladusi idast ja läänest”

Sihuke üldülevaatlik raamatuke, kus on linnulennult rohkete illustratsioonidega erinevate alternatiivmeditsiini süsteemide tutvustusi: erinevad idamedtsiini praktikad (Hiina, India, Jaapan, Tiibet) ja läänes kohanenud praktikad (massaaž, harjutused, lõhnateraapia jne). Enamjaolt on tegu informeeriva tekstiga, et näe seal süsteemis lähenetakse asjale nii ja tolles süsteemis naa ja kui sa tahad proovida, siis võid teha näiteks selliseid ja tolliseid harjutusi, aga mõne koha pealt, iseäranis raamatu lõpu poole, kiskus mu meelest natuke umbluuks ka ära. Et mingi koguse uudishimu rahuldamise jaoks täitsa sobiv raamat, aga liiga tõsiselt ei maksaks mu meelest seal sisalduvat siiski võtta. Raamatus on peotäis lauseid, mis mõjuvad küll suht tõena, aga mis ikkagi panevad muigama, sest tunduvad nii saavutamatutena, no näiteks:

Selleks, et energeetilisi algeid tasakaalustada, peaksid toitumine ja liikumine olema mõõdukad, kliima leebe, töökoormus mõistlik ja vaimne hoiak positiivne.

Sarah J. Maas “Klaastroon” ja Anna Day “Fänkond”

Astusin ulmeriiuli ette ja juhtus nii hästi, et paremasse kätte sattus Sarah J. Maasi “Klaastroon” ja pahemasse kätte sattus Anna Day “Fänkond”. Mõlemad on raamatud, mida ma olen riiulis vaatanud, et võiks ju, aga seni polnud seda õiget hetke tulnud.

Sarah J. Maasi “Klaastroon” on suht tüüpiline noorte-fantasy. Selline heamapoolne, kaasahaaravate ja värvikate karakteritega, huvitava ja läbimõeldud suht vähese maagiaga toimetava maailmaga. Miinuspoolele läheb see noortekakohustuslik armukolmnurk ja plusspoolel on õpipoisikirjeldused (mul on teatav erihuvi lugeda neid õppimis-harjutamislugusid).

Anna Day “Fänkond” on päris hea ideega — mis juhtuks, kui noored satuks oma lemmikraamatu, mis satub olema düstoopia, maailma. See idee oli enamvähem korralikult lahti ka kirjutatud, aga lugemiselamusena jäi “Klaastroonile” üsna kõvasti alla. Mis ei tähenda, et see kehv raamat oleks, lihtsalt sattus valesse lugemisaega.

Aga lugesin ma neid mõlemaid siira huviga ja sain kätte nii eskapismi kui kaasamõtlemiskohad. Kui kellelgi on need raamatud kuskil lugemisjärjekorras, siis ma soovitan need mõne koha võrra ettepoole tõsta küll.

 

Arthur C. Clarke “Lapsepõlve lõpp”

Ma olen seda raamatut kunagi lugenud, aga enamjaolt oli loetu unustusehõlma vajunud, vaid see teise peatüki algus (kui tulnukad lõpuks oma kuju ja palet ilmutavad) oli meeles. Mulle meeldis algus — soomlasest ÜRO peasekretäris oli omapära ja sisu ning kontaktisikus Karellenis iseloomu ja salapära. Edasi läks mu jaoks natuke pudruks kätte ära. Et olid küll ideed, aga ei olnud mu jaoks enam karaktereid, vaid pabernukud-marionetid, kes neid ideid pidid illustreerima või väljendama. Aga ideed olid omamoodi võimsad, ühtpidi nii üleajased kui — kuigi oli näha püüdu oma ajast kaugemale näha — ka vägagi oma kirjutamisajas kinni olevaid. Kaasamõtlemist pakkusid need mõlemal juhul ja mõneti oli ju huvitavgi lasta ühe raamatu lugemisega kaasa joosta nii enda ajalooteadmistel kui tulevikufantaasiatel. Ma arvan, et see raamat kõnetab veel üsna mitut põlvkonda lugejaid, sest see, kuhu inimkond teel on, pole sugugi selge (ja ma ei usu hästi, et see lähema paari sajandiga selgemaks saaks). Pealegi on raamatus mõnusalt palju erinevaid teemajuppe, mis erinevatel aegadel ja erinevate lugejatega võivad hoopis teistmoodi kõlama hakata.

Dorothy L. Sayers “Korralagedus Bellona klubis”

Miks peaks lugema ühte pea sajandivanust (originaali ilmumisaasta 1928) krimkat? No ega ei peagi, aga oma lugemisvõlu ses on: suhteliselt rahulikult kulgev üsna piiratud tegelaskonnaga oma ajastu keskkonda ja tõekspidamisi täitsa huvitavalt peegeldav raamat. Tegelased polnud minu jaoks teabmis kaasaelamapanevad ja originaalsed, aga omi kirjanduslikus mõttes häid nurki neis oli ja mitteoriginaalsuse kihid on vist enamasti peale kasvanud alles pärast raamatu ilmumist — seega on see raamat (või autor) nii mõnelegi kirjanikule teatud mõttes eeskujuks olnud. Krimiloo lahendus mulle just väga ei istunud, aga raamatuga kaasamõtlemist ja mõistatamist jagus. Mu jaoks selline keskeltläbi krimka, aga (krimi)kirjandusloo mõttes tasus lugemist küll. Ahjaa — kindlasti oleks mul sest raamatust natuke sügavam mulje jäänud, kui ma natukenegi bridži põhimõtteid teaksin. Aga ma ei tea. Aga ikkagi rõõmustasin, et kaardimänguterminid krimkasse mängu võeti :)

Ben Aaronovitch “Londoni jõed”

Mulle ei meeldinud see raamat nii hästi kui Kajale meeldis. Tore lugemine oli küll, jaa, aga mul polnud seda õiget tuju ja mul on tunne, et mul jäi nende Londoni jõgede ja ajalooliste teatraalide ja kaasaegsete võlurite ja tublide politseinike rägastikus praegu midagi väga olulist kahe silma vahele. Ehk tuleb see midagi välja järgmise osaga. Või ma võtan seda osa kunagi veel kord lugeda. Selle puudujäägi tunde pealt ma rohkemat seekord ei kirjutakski, kui siis ehk soovituse, et oodake see õige lugemise tunne ära, palju parem on, ma ise olen vahel liiga kärsitu, kuigi ka nii oli tegu hea raamatuga :) 

Londoni jõed: