Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja . Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Alastair Reynoldsi “Spioon Europal” meeldis mulle päris hästi, aga selle raamatuga kuidagi ei saanud kontakti. Paar detaili olid enamvähem, aga muidu oli see mu jaoks suht mõttetu närimine ja heameel, et lehekülgi na napilt on… Et on laev, pardal ühe poole sõdurid ja teise poole sõdurid ja tsiviliste, enamikel süüdistus sõjakuritegudes, sõda on läbi ja laev on küll seal, kus ta peakski olema, aga üles ärkavad tüübid ettenähtust nii tuhatkond aastat hiljem, hakkavad siis vaikselt ja vähemvaikselt ühiskonda üles ehitama, püüavad päästa, mis päästa annab, tont seda teab, mis sest välja ükskord tuleb. Militaar, valik, lootus. A aeglased kuulid on miskit kiibisarnast sõdurite rinnus.

Philip Reeve “Here Lies Arthur”

Üldmulje — väga hea lugemine.

Keeleliselt — piisavalt lihtsas keeles, et kiirelt ja mõnuga lugeda, ja piisavalt vimkasid, et asi igavaks ei läheks.

Sisu — kuningas Arthuri lood.

Peategelane — tüdruk, kes on sunnitud riietuma poisiks ja mõne aasta pärast tüdrukuks tagasi ja siis jälle korraks poisiks ja siis tüdrukuks tagasi. Nutikas, tähelepanelik ja ettevõtlik tegelane.

Pealkiri — kas “Siin lamab Arthur” või “Siin Arthur valetas”…

Peateema — lood ja nende mõju. Kui palju me tegelikult näeme ja kui paljust me üle libiseme. Kuidas me asjadest ja inimestest räägime ja edasi räägime ning mis sest räägitust jääb püsima.

Kõrvalteema — ajalugu. 

Soovitus — ärge järelsõna enne, kui muu jutt otsas, lugege.

Conor McCreery, Anthony Del Col, Andy Belanger “Kill Shakespeare”

Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.

Täitsa toredasti mängitud mäng mitmete ootamatute pööretega. Jah, liiga palju tapelungi, aga lugemise ajal see nii väga ei häirinud. Ja selliseid mõtlikumaid hetki oli ju ka. Ja selliseid ilusaid hommage‘e, nojaa, eks kogu see koomiks ole üks hommage, aga mõned kohad olid kohe eriti. Eks see sõltu muidugi lugemusest ja mälust ka, ega ma kõiki näidendeid kuigi hästi ei mäleta, lihtsalt mõne koha peal klikkis kuidagi eriti hästi.

Joonistatud oli üsna kenasti, ok Hamlet ja Jago olid natuke liiga ühte nägu ja naistegelaste figuurid liiga koomiksilised, aga nii üldjoontes, mitte väga silmapaistev, aga üle keskmise, lisaboonuseks tavapärasele vahelduseks nutikaid paneelipaigutusi.

Amazonist Kindlesse antakse seda praegu puhta niisama.

Peatükkide kaanepildid:

Peatükkide pealkirjad:

Tegelaste galerii:

Sellele loole on järjed ka, aga nood on kuidagi viletsamad:

Igast kaarte, skeeme ja infograafikuid Shakespeare’i loomingu kohta sai kunagi kokku kogutud https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/02/03/william-shakespearei-aasta/

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”

High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid). Hah, see raamat ei sobi sugugi teemasse, kui ma mõtlen sellele, mida ma ise kõrgfantaasiaks liigitaks, aga see sobib suurepäraselt siinpakutud definitsiooni alla :)

Mu meelest ei ole hea mõte Pratchetti loomingut väga järjest lugeda, aga aeg-ajalt, nii paar-kolm raamatut aastas, mõjub Pratcetti lugemine vaimsele tervisele väga hästi. Pratchett kuidagi näeb inimesi, nii nende häid kui ka mitte nii häid külgi, väljendab end teravalt tabavalt või tabavalt teravalt, humoorikalt ja fantaasiaküllaselt ning säilitab oma läbinägelikkusele vaatamata usu inimestesse ja võimalustesse. Nojah, ega iga Pratchtti nali pole kuld, aga ega peagi ju, erinevad inimesed loevad erinevaid asju huumoriks, mu jaoks kaalub Pratchetti puhul kuld muda ikka väga suuresti üles :)

Siin on loo keskmes nõid vanaema Weatherwax ja tema hoolealune Eskarina, tüdruk, kellel on võlurivõimed, mis traditsiooniliselt on meeste mängumaa ja mis on üksjagu erinev nõidade võlukunsti kasutamise moodusest, nõidumise juures on sõnadele ja loodusteadmistele lisaks oluline ka pealoogia, võlurid asjatavad tavaliselt ainult võluväega. Esialgu õpib tüdruk vanaema juures nõiaametit, aga mingil hetkel tuleb ette võtta teekond Ankh-Morporki Nähtamatusse Ülikooli, sest kuskilt peab ju võluritarkusi ka juurde saama.

Ahjaa, kolades netis ja kaanepilte vaadates jäi mul mulje, et see Hillar Metsa oma ongi tegelt kõige lahedam, vähemalt on iseloomuga, teised on liig tagasihoidlikud või liialt suhkrutordid :)

M. C. Beaton “Ninaka neiu surm”

Ma pole kuigi palju Beatonit lugenud, paar ettesattunut on olnud suht okeid, aga sügavamat huvi pole tekkinud. Ma nägin autorit Tallinnas Headel Ridadel ja mulje autorist oli siis, et oi, ta on imetore daam!

Ma usun, et see konkreetne lugu ei erine kuigi palju teistest Hamishi lugudest, et laipu langeb loogu, jutustamisviis on üsna rahulik tuta-tuta-tuttaa, kõrvale jookseb mõnusat šoti eluolu ja Hamish on naistega hädas… No seekordses osas käib Hamish paari lehekülje jagu Tallinna linnas ka.

Beatoni-austajatele kohustuslik lugemine, teistele tuju järgi.

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

See on siis briti 2010. a. alguse saanud telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana.

Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, aga nüüd lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.