Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Ilmus Lugemissoovituse blogis

Jan Kaus “Ma olen elus”

jan-kaus-ma-olen-elusKarl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi. Jan Kausi „Ma olen elus” on ses suhtes üks kummaline raamat, et ei saa öelda, et midagi ei juhtuks, juhtub küll, igapäevaaskeldustest suurte juhusteni ja rännakutest märulihetkedeni, aga kirja on see pandud kuidagi eemalviibivas mitte-midagi-ei-juhtu stiilis. Tundub, et kõik lihtsalt voolab vaikselt sinna, kuhu autor tahab loo veeretada, või siis sinna, kuhu lugu autori veeretas. Ilusas sõnastuses, aga igavavõitu.

Triinu Meres on kunagi öelnud, et kõigepealt peavad ühes heas jutus olema kaasa elama panevad kangelased. Ma ise nii kategooriline ei oleks, aga seda raamatut lugedes tuli Triinu lause kummitama küll. Tegelasi on palju, aga nad kõik on kuidagi ühtemoodi tuimad tükid, nimede ja seoste meelespidamisega, et kes kelle poeg ja kes kelle vend, kes kelle naine ja kes kelle armuke, oli lugemise ajal tükk tegu. Tegelased ei eristu üksteisest just eriti palju, Haraldid-Mihklid-Georgid-Larad sulasid vaikselt üheks halliks massiks. Vahel oleks tahtnud lugedes röögatada nagu lavastaja peaproovi ajal üksi üheksandast reast: „Ei usu!”, vahel nagu usuks ka, aga ei huvita eriti. Ja kui mõne tegevusliini vastu huvi tekibki, viib Kaus jutu kiirelt mujale.

Ulmelugejana näen ma raamatus hulka raisatud võimalusi. Kui vilksatas legend Kassnaisest, siis ootasin ma Karen Orlau väärilisi etnoõuduse hetki, aga sinnapaika see lugu jäigi. Paarisaja-aastase mehe puhul oleks oodanud mingit selgitust, peale selle, et „äh, mingi geenivärk”, või siis natuke pikemat elulugu. jankauspilt2Ja kui geenmoondatud kummeliga juba ühes Eestimaa otsas möllati, siis mingit analüüsi, mis see kohalikule taimestikukooslusele kaasa toob, oleks raamatus tahtnud näha küll. Kildagaasi kaevandamise lause käiakse lauale, aga järge sellele lausele ei tule. Ja üleüldse – kui laenata ümberütlemist Jüri Kallaselt – liiga palju kartuliputru ja liiga vähe tatraputru.

Kui keegi nüüd kokkuvõtteks arvab, et seesinane kirjatükk pigem lugemishoiatuse kui lugemissoovitusena mõeldud on, siis päris nii see pole. Julgustan kõiki ikka omal nahal läbi katsetama, et mida tema sellest raamatust leiab. Kasvõi paar lehekülge ja diagonaalis. Jan Kausi lausestusoskus ja pisiasjade märkamine väärivad seda küll. Testida võib ka seda, palju sellest, mis autor enda meelest sisse on kirjutanud (vt intervjuu Mart Juurega), lugedes silma jääb. Ja kas ulmeline osa klapib raamatu üldtooniga kokku või on see pigem „tolksti see pisuhänd”.

Lõppu veel retooriline küsimus, et mis häda neil eesti autoritel selle elusolemisega on –„Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik), „Elus” (Triin Tulev), „Ma olen elus olemise tunne” (Jim Ashilevi), „Ma olen elus” (Jan Kaus)…

Ilmunud algselt ulmeajakirjas Reaktor.

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

 

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.

Ilmus Lugemissoovituse blogis

Julio Llamazares “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.

Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Jürgen Rooste “Kõik tänavanurkade muusikud”

Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?

Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele võib otsida ja leida Jürgen Rooste uuest luulekogust “Kõik tänavanurkade muusikud”.

Kirjatüki stiil on näpatud Loterii blogist.

2013, ilmus Lugemissoovituse blogis

 

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

2015, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Clifford D. Simak “Talismani vennaskond”

Clifford D. Simak on enamasti kirjutanud väga häid teadusliku fantastika valda minevaid teoseid, “Talismani vennaskond” on katsetus fantasy vallast.

Skeem* on paigas:
1.1. Kangelane saab ülesande.
1.2 . Kangelane tõrgub ülesandele vastu.
1.3. Kangelasele esitatakse füüsilisi või verbaalseid argumente, et ta ülesande vastu võtaks. (Sedakorda piisab verbaalsest veenmisest.)
1.4. Kangelane võtab ülesannet täita.
1.5. Asutakse teele.
2.1. Kangelane saab abiväge.
2.2. Kokkupõrked pahadega. Saadakse pahadelt peksa. Siis saavad pahad peksa.
2.3. Kangelane hakkab ülesandes kahtlema, abivägi turgutab vaimu.
Punktid 2.1, 2.2 ja 2.3 käibivad mitu korda ja vaheldumisi. „Talismani vennaskonnas“ alustab seltskond kangelane + tallipoiss + sõjaratsu + eesel + koer, teekonnal lisandub veel erisugust rahvast, nii et kokku saab üks üsna kirju kamp. Pahade osas on on nii luust ja lihast kaabakaid kui ka mitut sorti mütoloogilisi kurjameid.
2.4. Viimne lahing suure võidu ja õilsa ohverdusega.
3. Ülesanne kas a) saab täidetud või b) jääb täitmata. Loe raamat läbi ja tõmba sobivale vastusele joon alla.

Ulmekirjanduse Baasis on teos pälvinud suhteliselt positiivseid arvustusi, mõned üksikud mõrumad märkused on ka sisse lükitud. Minu kokkuvõte on, et kui asi pulkadeks lahti võtta, siis ei ole lool ju väga viga (on kangelane, on eesmärk, on teekond, on toredalt segane seltskond, on piisavalt madinat, on näpuotsaga filosoofiat, on alternatiivajalugu), aga kui see kõik kokku panna, siis jääb nagu midagi olulist puudu. Viimaste lehekülgedeni ootasin ja lootsin, et nüüd läheb huvitavaks. Aga enne lõppes raamat otsa… Ja Simaki tavapärasest enam või vähem huumoriga vürtsitatud helgest ja soojast õhkkonnast tundsin ma ka puudust.

Ega raamat just kehv olnud, kui fantasy-nälg suur, siis kõlbab süüa küll, aga kui on valida, siis Simakilt eelistan ma “Libahundi printsiipi”, “Vahejaama”, “Nagu õiekest väljal”, “Härjapõlvlaste kaitseala” või “Linna”. Fantasy riiulilt haaraks käsi pigem Michael Moorcocki, Robin Hobbi, George R. R. Martini, Poul Andersoni või Roger Zelazny teoste järele.

_______________________________
* Aluseks Juhan Habichi artikkel “Väike vihje teooria olemasolule” Algernon .- 2003, aprill

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Arturo Perez-Reverte „Dumas’ klubi“

Tegevuskohad: Hispaania (Madrid), Portugal (Sintra), Prantsusmaa (Pariis, Meung).

Tegelased: Peategelane on raamatukütt (st. haruldaste raamatute vahendaja) Lucas Corso, kel tuleb tegemist teha raamatukaupmeeste, bibliofiilide, kirjandusajaloolaste, restaureerijate, politsei, oma rolli liiga sisseelanud näitlejate, mõrvarite ja salapäraste naistega.

Teemad:
* Vanad raamatud: Raamatute kogumine, ost ja müük, erinevad bibliofiilia ilmingud ning raamatute ja käsikirjade võltsimine ja ehtsuse määramine. Ehtsuse tõestamist vajavad romaanis väidetavalt 1666. aastal trükitud „Varjuderiigi üheksa väravat” ja A. Dumas’ käsikirjakatke.
* Demonoloogia: Romaan pakub mõtterännakud kuradi ja langenud inglite olemasolust ja väljakutsumisvõimalustest.
* Intertekstuaalsus: Vihjeid kirjandusajaloole on romaanis palju. Et vihjeid tabada, on hea, kui on olemas mingi aim A. Dumas’, A. C. Doyle’i, H. Melville’i, U. Eco ja mitmete teiste loomingust. Raamat paljastab hästi lünki lugemuses, minu lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus näiteks J. Cazotte’i „Armunud kurat”.
* Ja romaani pealkirjale vastavalt: Alexandre Dumas vanema värvikas elu ja rohke looming, pearõhuga tema tuntumail romaanil „Kolm musketäri“. Seoses sellega mõtteuit, et olles näinud nii mitmeidki musketäride filme, on mul tihti kahju, et filmitegijad ei usalda vana Dumas’ andekust ja püüavad ise mingeid intriige juurde toppida…

Pärl: „Bibliofiili tunneb alati sellest ära, kuidas ta raamatut hoiab“ (lk. 61); „Pole midagi kaunimat, eks ole, ei midagi kaunimat kui nahka kaunistava kulla mahe läige klaasi taga… Rääkimata aaretest, mis neis peidus on: sajandid uurimistööd, tarkusi… Vastused maailmakõiksuse ja inimsüdame saladustele.“(lk. 60)

Kujundus: Võrreldes teiste netis leiduvate kaanepiltidega on Toomas Nikluse kujundus täitsa arvestatavalt kena ja sisuga kokkusobiv, eriti kiidan kaaneselga.

Žanr: põnevus, seiklusromaan, ulme (kuigi M. Bulgakovi „Meister ja Margarita” on rohkem ulme kui „Dumas’ klubi” ), krimi.

Seos filmimaailmaga: 1999. aastal valmis romaani põhjal Roman Polanski film „Üheksas värav” (“The Ninth Gate” USA-Prantsusmaa), mis mulle igatahes meeldis.

Soovitan: Soojalt.

Tilk tõrva meepotis: Ka selline kirjastus nagu Varrak on kokku hoidnud toimetaja pealt ja raamatut illustreerima pidanud 3×9–st gravüürist on üks puudu ja üks topelt.

2007, ilmus Lugemissoovituse blogis