Clifford D. Simak “Kalmistumaailm”

Ma nüüd ei teagi, mida sellest raamatust arvata…

Kui seda ja Simaki teisi raamatuid, mis ma lugenud olen, kokku võtta, siis Simak mõtleb päris palju selle üle, et mis saab Maast, Maast endast, pärandist ja kultuurist, kui inimkond tähtedele laiali lendab. Selles raamatus on veel mure, et kui pekki inimkond suudab selle Maa keerata ja kui kaua läheb Maal taastumiseks aega. Robotid ja nende tulevik on ka Simakil aiva hinge peal. Aga oma olemuselt on Simak optimist, küll kõik kuidagi laheneb, n robothundist areneb robotkoer ja ehk sõjamasinadki sõbrunevad ja küllap midagi olulist inimkonna kultuuripärandist ka tulevikku kandub, maailmalõppude ja korrumpeerunud ärimeeste kiuste.

“Kalmistumaailm” on praegu lugedes selline natuke lihtsakoeline ja vanamoodne, aga sellises vanamoodsas rüüs optimismisutsakut oligi mul vist praegu vaja. 

 

Mathieu Burniat “Underworld”

Selle koomiksi lugemiseks sain ma inspiratsiooni Kaja Kleimanni näituselt “Metamorfoosid. Antiigi allikas ei ammendu“, mis on Tartu Linnaraamatukogus 27. aprillini veel vaadatav. Koomiksi tutvustuses on kirjas, et 16-aastane tüdruk läheb allilma Hadese käest oma parimat sõpra elule tagasi küsima.

Koomiks ise oli täis üllatusi. Päris algus on sisututvustuse järgi — tüdruk jõuab allilma. Ja siis äkki korraldab Hades allilma Näljamängud. Tüdruk lööb kampa samavana poisiga ja igatahes esimeses katsumuses on nad nende 50 hulgas, kes läbi saavad (alustajaid oli 300). Näljamängude käigus muutub koomiks aimeraamatuks — mis on muld, millest see koosneb, kui palju on maa all elu (taimedest-seentest putukate-bakteriteni), kuidas muld muutub. Natuke “Maari suve” või “Avatud pähklipuu” või isegi “Haki ordu” kanti, et teadmised antakse seiklusliku ilukirjanduse vormis edasi. See seikluslikkus on natuke karmim kui vastavatel Eesti analoogidel, aga põhimõte tundub sama olevat. Ja lõpp … No sellist lõppu ma küll ei oodanud :)

Täiesti teistsugune lugemiselamus kui ma oodanuks. Aga mitte halb. Päriselt hea vist ka mitte, aga keskmisest tsiba parem küll. Kui seda raamatut Kreeka mütoloogia ümbermängimise pärast hakata lugema, siis võib veidi pettuda, kuigi Kerberose eest tulevad lisannupunktid, aga kui võtta seda koomiksikujul teadmiste edasiandjana, siis on üsna okei — on nii infopakette kui ilukirjanduslikke käike.

Adam Smith, Matthew Fox “Long Walk to Valhalla”

Väike mõtisklev koomiksiamps. Raske lapsepõlv ja malmist mänguasjad seal kuskil kaugel Arkansases. Täiskasvanud Rory tuleb seoses tööpakkumisega tagasi lapsepõlveradadele ja elab teatud sündmusi jälle mõtteis läbi, kohtub inimestega minevikust, kohtub uute inimestega, püüab asju vaadata uute teadmiskildude valguses ja leppida minevikuga. Teejuhiks on külatüdruku välimusega Sylvia, kes väidab, et on Odini valküür. Oma osa on koomiksis ka koletistel, keda vanasti nägi vaid Rory vend Joe. Selles loos on midagi brädburilikku või saimaklikku või maeitea, midagi natuke vanamoodsat, kammerlikku, pisut õõvatekitavat ja/või nukrat, aga lõppkokkuvõttes midagi sooja.

Helga-Johanna Kuusler “Ajakatastroof”

Mulle meeldib Viivuranna sarja idee — erinevad autorid kirjutavad erinevaid osi. Mulle meeldib, et formaat on suht lüheldane, sobib hästi ka sellele lugejale, kes enamasti oma aega raamatule ei pühenda, aga sellise väikse ampsu võiks ju vahel võtta. Mulle kangesti meeldib, et Viivuranna puhul on olnud kuidagi vaheldumisi olme-ulme-olme-ulme. 

Seekordne on siis ulme. Ajarännulugu. Suht hoogne ja pöörakutega, sutsu õpetlik ja moraaliga, ennekõike ladus ja edasijooksev. Ma küll mõne koha peal nurasin lugedes sõnastusvalikute üle, aga võrreldes sihtgrupiga olen ma ju ka täielik lubjakas ja tõenäoliselt sihtgrupile on see omane või vähemalt tuttavamapoolne keelekasutus, niiet see on puhtalt mu isiklik ealine iseärasus. Mõni troop tundus ka liigne või liigkasutatud, aga no, noorele lugejale mõeldud, nood ei ole veel jõudnud samadest käikudest küllastuda, las olla.

Kokkuvõttes ikkagi selline positiivne ja edasisoovitamise poole kaldu lugemiselamus.

Ja jään ootama kuuendat Viivuranda :)

Bart Moeyaert “Armastusest, mida me ei mõista”

Nooh-jaah. Deprsessivsed väikelinnad ja düsfunktsionaalsed perekonnad. Mõneti ma nagu saan aru, et miks ja millest, aga ma siiski ei mõista, et miks just nii. Raamat on lühike, aga veniv ja pretensioonikas. Lugu ja tegelased jäävad kuidagi tahaplaanile, sest “kirjandus” trügib liialt esile. Aga vast on see lihtsalt maisteasi, nagu need hallid uhutud dressid, mida noored kannavad, aga ma ei mõista, miks nad neid kannavad. No loodan, et sihtgrupile sobib. Originaalis on igatahes trükke juba mitu.

Paavo Piik “Sammud”

Kohakirjandus on moes. Päris mitu aega juba. Kui palju see sõltub sellest, et kriitikaruum ja kirjandusteadus on oma tähelepanu varasemast enam kohakirjandusele suunanud (sest kohakirjandus mingil kujul on ju kogu aeg olemas olnud) ja kui palju kirjandussisestest loomulikest arengutest, ma ei tea, aga kuidagi esil see on. Kohakirjandus võib olla puhtalt ilukirjanduslik, puhtalt ajalooline ja nende kahe segu. Rõhuga ajaloole või ilukirjanduse ja ajaloo segu on tavapäraselt igasugused linnaringkäigud, jalutuskäigud, kirjanduslikud retked.

Paavo Piigi “Sammud” on minu meelest segu teatrist ja ajaloolis-kirjanduslikust linnaretkest. On kindel marsruut mööda Tallinna vanalinna, mõne koha peal puistatakse rohkem teadmisi, mõne koha peal on põhirõhk loo arengul.

Lugu — saavad kaks  inimest kokku ja katsetavad, kas ja kuidas nad sobivad. Jalutuskäik on selliseks kompamiseks päris hea vahend.

Vorm — ma küll ei viitsiks niimoodi näitlejate sabas mööda linna tuiata, aga raamatus olid ka fotod ja piltidelt paistis, et publikul oli täitsa huvitav.

Tegelased — tavapärase M ja N asemel on Y ja X, aga karakterid on ikka needsamad üldistatud M ja N. M, kes ei saa aru, millal ta piire ületab ja liialt enesekeskseks muutub, ja N, kes on mingil määral asjast siiski huvitatud, ega ta muidu paar-kolm tundi seda jura vastu ei peaks.

Keel — oli minu jaoks kohati veider. “See on see, mis tahad siit kaasa võtta praegu?” — möhh? Mul tuli tahtmine selle lause peale raamat kinni panna. “Litsmees” — oookei, kui sa tahad end niimoodi määratleda, kuis ma sind keelata saan. Paavo Piik on must kümmekond aastat noorem, võib-olla see põlvkond räägibki niimoodi.

Šoti naised — minu valik peast: M. C. Beaton, Annie Lennox, Tilda Swinton. Siis jäin ma ka hätta, aga guulgi abiga Mary Somerville ja Margaret MacDonald. Aga iseenesest tundus see teema suht ebaloomulikuna sisse toodud olevat. Nagu oleks keegi testlugeja üle õla nõu andud, et suska siia see sisse. Ja siis on seda teemat lüpstud, niiet lehmast kits saab.

Koolimälestused — meil kõigil on koolimälestused. Siin kirjas olevad ei olnud kahjuks kuigi huvitavad.

Kummikommikarud — nojaa, kujundina täitsa tore, aint et mõte selle taga on niiiii kulunud, sinna oleks võinud mõne vindi veel sisse keerata.

Jaan Kross — tolksti see pisuhänd. Enne seda on kõik nii rõhutatult argine ja siis tuleb mingi kirjanduslooline passaaž. Kuidas? Mille pealt? Miks? Okei, jutt kiskus juba jube igavaks tõesti, võib-olla oli see näide sellest, et kui ebaloomulikult vahel piinlikku vaikust täidetakse.

Kopsud-maksad, suud-silmad, sigri-migri — jah, see on jututeema. Aga mitte enne kolmandat õlut.

“No Tartus küll ei tahaks elada.” — ahah. Eestis kauneim linn on Tallinn, / Läänemere kalda peal. / Mitte keegi seal Tartut ei salli – / nad ei tea, mis on hea. (Vahur Afanasjev)

Lugemiselamus — ei olnud just kõige meeldivam…

“Chuck Norrise anekdoodid”

Ega need polegi päriselt anekdoodid, pigem ütlused ja meemimaterjal. Kaasaegne folkloor.

Suurem jagu kisub minu maitse jaoks jamapoolseks, aga mõned on päris andekad.

Näidetena need raamatureklaamiks toodud naljad:

Chuck Norris ei loe raamatuid. Ta jõllitab neid nii kaua, kuni saab teada kogu info.

Chuck Norris ei kirjuta raamatuid. Teda nähes võtavad tähed ennast ise ritta.

Rachel Lynn Solomon “Täna. Õhtul. Homme”

Midagi kerget ja roosat ja noort.

Käes on kooli lõpp, viimased pingutused, viimased klassiga koosolemishetked, seda nii heas kui halvas, tulevikuplaanid ja suve ootus. Tuleb teha veel läbi lõpumäng — orienteerumis- ja mõistatamismäng, kus vihjete põhjal tuleb üles leida mingid kindlad kohad Seattle’is.

See Seattle’i osa oli omamoodi huvitav. Ma pean nüüd blogisse uue märksõna tekitama — kohakirjandus –, sest eks sedasorti raamatuid jookse veel ette ja Andrei Kurkovi “Jimi Hendrix Live in Lviv” ja nii mõnigi muu varemloetu tahaks ka seda märksõna külge.

Ülejäänu raamatust oli tavapärane noortekasoust, mis ei olnud just halvasti kirjutatud, aga oli niiii tavapärane. Pisut erilisemaks tegi asja juudi-teema, peategelase vanematele kunstniku-kirjaniku ameti andmine ning armastusromaanide lugemise ja kirjutamise teema sissepõimimine.

Lugemine tükki küljest ei võta, aga miskit ei juhtu, kui see raamat lugemata jääb.

Thea Karin “Minu Tuneesia”

Hoole ja armastusega, ladusalt ja soojalt, mõistavalt ja austavalt, aga kitsaskohti mittekinnimätsivalt. Enamaltjaolt Lõuna-Tuneesiast, aga jõutakse ka põhja poole.

Tuneesiast saab üksjagu uut teada, läbi raamatu jooksvad portreed kohalikest annavad isiklikuma seose. Lõpus on mõned konkreetsed soovitused reisisellidele ja vahele on retsepte Tuneesia köögist.

Kõrb, kaamelid, datlid, inimesed ja ajalugu.

Oh sina, Sahara — magus kinnisidee.
Sinu juurde juhatab alati kirg.
See on Marazaigi hõim, mis on osa sinust.
See on armastus,  mida kannavad kaamelid,
ja see on piirideta.

Abdellatif

Ülle Toming “Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki”

Ma arvan, et see raamat on päris hea täiendus eesti tantsuajaloo avastamisel. Nimesid jooksis läbi palju, osad olid tuttavad teatriajaloost ja mõnda varieteenime olin ma nagu varem kuulnud, aga päris palju oli ka minu jaoks täitsa uusi nimesid. Miskipärast oli huvitavam just see ennesõjaaegse perioodi lahtikirjutamine, nõukaaeg läks natuke arvete klaarimiseks (kuigi tundus, et mitte meelega, sest autor tõesti püüdis kiitvaid sõnu leida pea iga esineja ja lavastaja kohta) ja jäi häbenematult Tallinna-keskseks. See selleks, minu jaoks parim osa raamatust oli vast arutlus lavatantsu olemuse ja meelelahutustantsu rolli üle. Varietee olemusele ma päriselt pihta ei saanud, aga mingi aimu ikka. Eelkõige vast meeldetuletust, et varietees olid nii energilised, koomilised, flirtivad kui ka lüürilisemad etteasted, et oli neid, kellele varietee oli lisateenistus, ja neid, kellel see ainus tegevusala, et oli nii läbiva süžeega kavu kui üksiknumbritest kokkupanduid, et vahel oli nii tegijatel kui publikul pingeid varietee paigutusega skaalal kunst-meelelahutus-haltuura, aga üldiselt tegid tegijad oma asja pühendumise ja rõõmuga. Tasus lugemist küll. Pilte on palju. Huvitav küljendus. Ja iseenesest Ülle Tominga tekst on täitsa mõnusalt loetav.