Kai Aareleid “Vene veri”

Kai Aareleiu raamatut “Vene veri” saab lugeda läbi mitmete filtrite:

  • Inimlik uudishimu – kuidas teine inimene elab, näeb ja tunneb.
  • Minu sarja fenomen – kuidas autor läks võõrale maale ja mida ta seal tegi.
  • Peterburi – Eestile lähima metropoli kirjelduskatked.
  • Peresidemed – suhted mehe, laste, ema, tädide, onude, vanaemaga.
  • Juured – esivanemate elulugude ja suguvõsa müütide olulisus tervikliku minapildi kokkusaamisel.
  • Kodu mõiste – ons kodu koht või inimesed, usk ja kombed.
  • Vene veri – mida sellega siin maal või mujal peale hakata, unustada või kalliks pidada, otsida või varjata.
  • Päevaraamat – otsida ja leida igast päevast kilde, mida jäädvustada ja teistelegi jagada.
  • Ajalikkus – aja piiratuse tunnetus, mälu tugevus ja nõrkus, ajaloo keerdkäikude mõju üksikisikule.
  • Vaba fantaasialend – kui kindel teadmine otsa saab, võib ju ette kujutada, kuidas see oleks olnud.
  • Lugemissoovituste kogum – motode põhjal saab päris toreda edasilugemisraamatute nimekirja kokku.
  • Kirjandusloolisi ja koduloolisi infokilde – tervitused Palamuse kandi rahvale.
  • Silmailu – kaunis kujundus.

Kindlasti on tasandeid, mida ma esimesel lugemisel tähele ei pannud, rohkemgi. Fantaasialennu toel olevad jupikesed ses raamatus köitsid mind pisut enam kui realistlik eluolulisus, kuid kuna kogu jutt on antud kuidagi napilt ja vihjamisi, sõnu ja lauseid kulla alusel kaaludes, pealtnäha asise teksti taha tundetulvi peites, teemad ja ajad mõnusalt segiläbi, siis lugemismõnu jagus kogu raamatu jaoks.

Ilmunud varem lugemissoovituse blogis

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Mul oli romaani kõrvale otsitud just õige kaart, aga nagu tavaks, head asjad kaovad netist äkitselt ära. Asenduskaart on selline:

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47. Aga üks ilupilt netist ka:

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. 

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust: esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Kirjutatud 2008, üle vaadatud 2022, ilmunud enne lugemissoovituste blogis.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”

Triin Tasuja luulekogu hakkasin lugema poolkohustuslikus korras, aga see lugemine mulle päris sobis. 1989. aastal sündinud Triin Tasuja sai oma esikluulekogu “Provintsiluule” eest 2009. aastal Betti Alveri preemia.

2011. a ilmus tema teine luulekogu “Armastust on ja armastust pole”, kus Triin Tasuja kirjutab veenvalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt noore inimese muredest, ängidest, hirmudest, lootustest, ja meeleheitest; kokkuvõttes elust ja armastusest. Esikkogu taotluslik rabedus on saanud kindlamad toonid ja selgema väljenduse ning paljudele, eriti neile, kes kunagi Tartus kõrgemas koolis käinud, peaksid meeleolud, situatsioonid või mõttekäigud mingitpidi tuttavad olema, see heiastus ootaski Triin Tasuja pea-püsti-mässumeelset (kui laenata iseloomustavat sõnastust Jürgen Roostelt) luulesse valamist.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Hugo Vaher “Punk ei ole surnud”

Punk on minu jaoks eelkõige omadussõna, mille tähendusväli on umbes selline: midagi pigem positiivset; segane, hooletu, kirev, narmendav, energiline, ootamatu, lärmakas, kontrastne, entusiastlik, isepäine ja norme eirav; kiirustades ja ülepeakaela tehtu, aga siiski efektselt välja tulnu; segu siirusest ja teatraalsusest, kätteõpitud poosidest ja vabast mõtlemisest, eputamistahtest ja maailmaparandamisest; pisukese koomilise varjundiga. Ja sellisena ei sure punk mitte.

Mulle meeldib pungi juurde kuuluv väljendusvabadus ja suhtumine, et ega sa enne ei tea, et sa midagi oskad, kui sa proovinud pole, seega proovi, katseta ja loo. Pungist eemale panevad mind hoidma üle võlli minna võiv agressiivsus ja optimism.

Võrdluseks pungist Wikis.

Raamatust

Ühelt poolt on tegu noorsooromaaniga, st kirjeldatud on noore inimese, antud juhul keskkooli lõpuklassi õpilase, küpsemise, kujunemise ja arengu lugu. Teisalt jääb kirjeldatud noorpõlv ligi veerandsaja aasta taha ja seetõttu määratud pigem vanemale põlvkonnale. Mõneti meenutab see Aidi Valliku raamatuid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, kus jooksid paralleelselt teismelise  ja tema vanemate lood ja mis püüdsid nõnda lugejaks nii noori kui nende vanemaid.

Noorsooromaanile viitavalt on raamatus käsitletud aegumatuid teemasid: suhted vanematega, koolimured, sõbrad, esimene armastus, viited subkultuurile, alkohol, lisaks konkreetsest ajastust tulenevad mured. Teema, mis just tihti kajastust ei leia, on peategelase muusikaarmastus (esimesel hetkel meenub vaid Eve Petersoni “Copia”), mis on huvitav, aga ka parasjagu turvaline, sest kõikehõlmav ja aega nõudev muusikaharrastus jätab vähe võimalusi jamadesse sattumiseks.

Minu meelest on raamatus päris hästi doseeritud koomiline ja traagiline, olme ja hing, südamlikkus ja poos, skemaatilisus ja isiklik. Tasakaalust jäi puudu skaalal tihe ja hõre, oluline ja ebaoluline, detailne ja ülelibisev, usutavus ja liigne kokkusattumus, kirjandus ja lobe lugemine.

Lisalugemist

Arvustused:
Margus Haav Postimehes.
Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Jaan Martinson Õhtulehes.
Blogi Becamp.
Klassikaraadios reedel, 29. juuni kell 12.30 ja kordusena laupäeval, 30. juuni kell 11.05 räägib raamatust Peeter Helme.
Andus Org üldisemalt kaasaegsest noortekirjandusest.

Raamatuid pungist:
Tony Blackplait & Cat Bloomfield “Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”
Stephen Colegrave & Chris Sullivan “Punk: a life apart”
Tõnu Trubetsky “Anarhistid: anarhia agendid”

Valik punk-kirjandust:
“Punk fiction”
“Tagasi prügimäele”
“Varjatud ilus haigus”
“Sõnaga näkku”
Villu Tamme “Tuvi oli tihane”
Tõnu Trubetsky &  Anti Pathique “Daam sinises”

Ja tervitused Tartu Kunstikoolile, mida on kirjeldatud kui vabaduse kantsi.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel”

Vana skinhead õpetab noort:
“Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, kitarr õlal – see on hipi. Kakelda ei oska ja ei taha. Neid võib peksta. Vaata – see naljakate riietega, värviliste  juustega – see on punkar. Armastab kakelda, aga ei oska. Temaga võib nalja saada. Vaata – see mustas nahas, pikkade juustega – see on metallist. Kakelda ei armasta, aga oskab. Parem hoia eemale. Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, toigas käes – see on larpar. Tahab kakelda ja oskab ka. Ja vaata, et sa teda hipiga segi ei aja!”
– rahvasuu –

Sellest raamatust kirjutama ajendas mind kogemata wõrgust leitud Tõnise blogipostitus “Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel” (Elevuskirjandusest Eestis) ja selle täiendus “Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi”.

Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütlit” on mul raske hinnata. Mitte sellepärast, et lugemisest on möödas neli aastat ja muljed pole enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi küll pikavõitu, aga hästi välja mõeldud maailm, lobe jutustamine ja omamoodi sõnakoomika venitavad nelja välja küll; kui autor oma lugu aga tõsiselt mõtles, nagu kirjastuse kaanetekstist võiks välja lugeda, siis, no parimatel päevadel ja heas tujus olles, tugev kaks, sest tegelaste  kirjeldused ja tegutsemise põhjendused on alla igasugust arvestust ning stiilivigu on üle igasuguse määra. Mulle meeldiks mõelda, et tegu on esimese variandiga.

Ma ei tea, kes peitub nime Kaupo Pähkel taga, aga arvan, et tegu on larpariga (larbist pikemalt saab teada siit). See sobiks ka Tõnise elevuskirjanduse teooriga – kes iganes on kuulnud larpareid pärast mängu muljeid vahetamas, see saab aru.

Loterii arvustus hindab raamatu hoogu ja sündmustikku ning arvab romaani paroodiate hulka, kommentaariumis lahatakse raamatut üsna põhjalikult edasi. Kaarel Kressa Eesti Päevalehes tundub lugu tõsiselt võtvat ja leiab midagi isegi kiita. Karl Martin Sinijärve muljed Sirbis on omaette kunstiteos – oma suhtumist peitev särav sõnavaht. Ja muidugi on raamatu kohta üht-teist Ulmekirjanduse Baasis. Aga otsustamaks, millega siis ikka tegu on, tuleb igaühel endal raamat läbi lugeda. Ja kui tervet raamatut ei jõua, siis stiilinäide siit. 

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Jenny Offill “Ilm”

Nohjahonkah. See kategooria tähendab minu jaoks mõningase ükskõiksusega segatud kokkuvõtet, et midagi erilist ja huvitavat polnud, aga nähtavat nuramispõhjust ka nagu pole.

Raamatus on lause: “Härra Jimmy kõneleb mõnikord väikeste pahvakute kaupa.” Kogu see raamat on stiilis “väikeste pahvakute kaupa”, kõige kauem suudab autor ühes teemas püsida poolteist lehekülge. See fragmentaarsus otseselt mind ei seganud, aga minu jaoks tegi sellise stiilikatsetuse varem ja võimsamalt ära Siim Nurklik raamatuga “Kas ma olen nüüd elus”, niiet ega ei võlunud ka kuidagi.

Raamatukoguhoidja, kes püüab ses segases maailmas hoida koos ja elus oma peret ja samas päästa tervet maailma. Loomulikult ma tundsin uudishimu ülelombi raamatukogutöötajate kirjelduse vastu. Vastus oli, et inimene nagu iga teine, aint et vahel võib ta lollidele küsimustele vastata lausega: “Ma töötan raamatukogus!” justkui oleks tegu kõikeammendava vastusega.

Oma pere päästmine käib mehe, lapse, venna, vennalapse ja muu lähema ringi murede enda kaelale võtmisega, kõike korraga ei jõua, kui venda on vaja upitada, siis teised peavad ise hakkama saama; maailma päästetakse võhivõõrastele nõuandeid jagades, n vastates küsimusele: “Kuidas oma lapse saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?” — “Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.” Nojah siis. 

Ma saan nagu aru, et autoril on olnud tõsised mured, mille pärast seda raamatut kirjutada, ma muretsen aegajalt samasuguste asjade (tasakaal, kestvus, suhted, pinged) pärast, aga kirja on saanud see niimoodi, et mul oli lugedes sügavalt ükskõik, et autoril sellised mured on, emotsionaalselt oli raamat mu jaoks ebaveenev.

Kiidaks ka miskit … Tubli, Varrak, ses raamatus ei hakanud ühtki kirjaviga silma! Nii hoida!

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Pisike raamat ajaloost, eluloost, kunstist ja kirjandusest. Agatha Christie ja Oskar Kokoschka. Läbisegi reaaliat, fantaasiat ja targutamist. 

Ma just suur Agatha Christie fänn ei ole, aga ma tunnustan tema krimikirjaniku talenti ning tema kirjutatud autobiograafia on mu mälus kui kõige toredam elulooraamat, mida ma iial olen lugema sattunud. Oskar Kokoschka loominguga ma kursis ei ole, jah nime olin küll kuulnud ja oli temast juttu ka lliese raamatus “1913“. Mulle tundub, et Pleijel saab Kokoschkast paremini aru kui Illies, aga Christie jääb mu meelest Pleijelile mõistatuseks, niiet tegelaste usutavuse eest autorile täispunkte ei tule. Muidu üsna ok raamat, mingit imet või sära ma ei täheldanud, aga lausigavusse ka ei uppunud. Võib ajatäiteks lugeda, aga lugematajätmisega ei kaota ka midagi. 

Mul tekkis nüüd huvi Kokoschka kirjandusliku loomingu vastu. Enamik on üle saja aasta vanad näidendid, aga ta kirjutas hiljem ka ühtteist. No ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid kuskilt taga otsima.

Anna Kaare “InteГрация”

Suhteliselt juhuslikut näppusattunud luulekogu.

Põhitoonilt sinna “noorte vihaste tüdrukute” kanti.

Naiseksolemisest läbi mitme prisma, läbi mitme meeleolu, läbi mitme stiili. On realismi, on sarkasmi, on irooniat, on otseütlemist, on ümbernurgaütlemist. Poeetikat ja romantikat on vähem, aga ideoloogiat ja mängu selle eest topelt.

Neil feminismiluuletustel pole miskit häda, natike deklaratiivsed ja jubakuuldud küll tunduvad, aga kui teada, et autor armastab pigem lavaluulet kui kirjapandut, siis elavas esituses mõjuksid need luuletused kindlasti täitsa efektselt.

Üks väga omamoodi külg on Anna Kaarel oma mustlaspärandi luulesse toomine, olgu siis möödund põlvede meenutusena või sama värvi silmadega kaasaegsete äratundmisega või siis meeldetuletusluuletus mustlastantsu harrastajatele, et mõelge tantsides siis päris mustlaste peale ka.

Eraldi tahaks kiita luulekogu illustraatorit Ellu-Marie Meost nutika ja omapärase lahenduse eest.

Mari-Liis Müürsepp “Strippari pisarad”

Kogutäis noort ühiskonna- ja sotsiaalkriitilist naisluulet. 
Halb ei ole, täitsa okei on, on nii rütmi, sõnavalikuid kui teravaid teemasid, isegi musta sorti huumorit, aga kuidagi  pleekinud tunne jäi pärast, sest ma oleks nagu miskit sarnast juba teistest noornaisluuletajate (Liina Tammiste, Triin Tasuja, Kelly Turk, Sveta Grigorjeva jne) kogudest lugenud, et mingit väga oma joont ma siit ei leidnud ja tunded jäid pigem mängult kui päriselt… 
Aga, ma usun, et kui liiga tummist krunti all ei ole, siis on see kogu täitsa kabe lugemine, sest sõnavaldamine on Müürsepal päris hästi käpas ja luuletused on täitsa naksakad.