Anna Kaare “InteГрация”

Suhteliselt juhuslikut näppusattunud luulekogu.

Põhitoonilt sinna “noorte vihaste tüdrukute” kanti.

Naiseksolemisest läbi mitme prisma, läbi mitme meeleolu, läbi mitme stiili. On realismi, on sarkasmi, on irooniat, on otseütlemist, on ümbernurgaütlemist. Poeetikat ja romantikat on vähem, aga ideoloogiat ja mängu selle eest topelt.

Neil feminismiluuletustel pole miskit häda, natike deklaratiivsed ja jubakuuldud küll tunduvad, aga kui teada, et autor armastab pigem lavaluulet kui kirjapandut, siis elavas esituses mõjuksid need luuletused kindlasti täitsa efektselt.

Üks väga omamoodi külg on Anna Kaarel oma mustlaspärandi luulesse toomine, olgu siis möödund põlvede meenutusena või sama värvi silmadega kaasaegsete äratundmisega või siis meeldetuletusluuletus mustlastantsu harrastajatele, et mõelge tantsides siis päris mustlaste peale ka.

Eraldi tahaks kiita luulekogu illustraatorit Ellu-Marie Meost nutika ja omapärase lahenduse eest.

Mari-Liis Müürsepp “Strippari pisarad”

Kogutäis noort ühiskonna- ja sotsiaalkriitilist naisluulet. 
Halb ei ole, täitsa okei on, on nii rütmi, sõnavalikuid kui teravaid teemasid, isegi musta sorti huumorit, aga kuidagi  pleekinud tunne jäi pärast, sest ma oleks nagu miskit sarnast juba teistest noornaisluuletajate (Liina Tammiste, Triin Tasuja, Kelly Turk, Sveta Grigorjeva jne) kogudest lugenud, et mingit väga oma joont ma siit ei leidnud ja tunded jäid pigem mängult kui päriselt… 
Aga, ma usun, et kui liiga tummist krunti all ei ole, siis on see kogu täitsa kabe lugemine, sest sõnavaldamine on Müürsepal päris hästi käpas ja luuletused on täitsa naksakad.

Vootele Ruusmaa “Purgatoorium”

Pisike luulekogu leinast. Ma usun, et sest kogust võib parasjagu teemas sees olijale lohutust ja mõistmist olla küll, muile on lihtsalt mõistmist. Luuletused on napid ja nukrad, vahele paar eluolulist proosalaastu.

***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks

***

/—/ harjuda iseenda tumedate pooltega on valus ja raske. enese poolikuse ja saamatusega. miski jääb alati kripeldama.

 

 

Carol Ann Duffy “The World’s Wife”

Jutt istus aastaid kusagil kuklas, sel kevadel proovisin ära. Ja läks õnneks. Tõmbasin pimesi riiulist Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife” ja see oli just midagi sellist, mida ma ei oodanud, mida ma raamatu välimust vaadates poleks valinud, aga lõpuks tuli välja, et see oli just see,  mida ma tahtnuks lugeda. Midagi minu jaoks uut (ideede ja vormi mõttes) ja midagi vana (mängud mütoloogia ja kirjandusajalooga), parasjagu tasakaalus.

duffyworldswifeTegemist on luulekoguga, kus iga luuletuse peategelane ja mina-jutustaja on naine. Pünamütsikesest Saatana naiseni, Midase kaasast Salomeni, paavst Johannast proua Darwinini – kokku kolmkümmend lugu.

Ilukirjanduslikku võtet, et autor annab hääle seni varju jäänud tuntud tegelastele – olgu siis tegemist ajalooliste, mütoloogilistele või kirjanduslike tegelastega – naistele, olen varem siin-seal kohanud, näitena Jostein Gaarderi “Vita brevis” või Margaret Atwoodi “Penelopeia”, luules polnud mulle seni ette sattunud.

Hans Magnus Enzensbergeril on luulekogu pealkirjaga “Luulet neile, kes luulet ei loe”. Duffy luulekogu võiks mõnes mõttes samuti nii kokku võtta, st tegu on küll hea luulega, aga oma jutustava stiili ja üllatavate looarenduste tõttu sobivad ka neile, kes muidu pigem proosat eelistavad.

Kui enamasti annavad luulekogud ülevaate autori jaoks olulisest teemade ja mõtete ringist mingis ajas, siis vahel on päris põnev lugeda temaatilist, programmilist, tugeva kontseptsiooniga luulekogu. Eesti luulest võrdlust väga tuua ei oskagi, kui just, siis Hasso Krulli “Jazz”.

Wõrgus ringi kolades leidsin, et Duffyt on päris palju ja põhjalikult lahatud. Kuna Duffy luule on kavalalt mitmetahuline, siis sobib see paljude teooriate illustratsiooniks või analüüsi lähtepunktiks. Kel huvi tekkis, aga raamatukokku ei jaksa samme seada või kui paber pole oluline, siis tekstid on saadaval siit. 

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis ja Äripäevas

Jasper Fforde “Shades of Grey”

ffordeshadesMa sain ülesande lugeda midagi kerget, lõbusat, romantilist, haaravat. Päris keeruline ülesanne mu jaoks. Ja siis sattus mulle näppu Jasper Fforde “Shades of Grey”. Kui vaadata kaanepilti, siis see raamat peab ju lustakas olema, eks ole, eriti kui reklaamlauseks on “True literary comic genius”. Algus oli paljutõotav, selle tõestuseks olgu raamatu avalaused vabas tõlkes ja väljajätetega ning minu tõlgendustega sulgudes:

Kõik algas sellest, et mu isa ei tahtnud minna vaatama viimast küülikut, ja lõppes sellega, et mind sõi ära lihasööja taim. (Mina-jutustaja on surnud, aga see ei pruugi tähendada kurba raamatut, võrdluseks Zotovi “Mõrvad põrgus” või Paasilinna “Tule taevas appi”. Viimane küülik on küll veider, aga eks hiljem paistab, mis selle taga on. Lihasööja taim tekitab uudishimu.) Ma ei plaaninud seda, ma pidin abielluma Oxbloodiga, aga see oli enne seda kui ma kohtusin Janega (siit tuleb “Romeo ja Julia” mõõdus armastuslugu) ja läksin uurimisretkele High Saffronisse (seiklusjutt veel pealekauba).

Ja olingi raamatu kütkes. Kerge see lugemine ei olnud, sest lisaks  hulgale tundmatutele sõnadele kasutab uus väljamõeldud maailm mõisteid, mille tähendus selgub loo käigus. Koomiline pool jooksis must kaugelt mööda ja romantiline pool polnud midagi erilist. Aga haarav oli see raamat kohe kindlasti.

Niisiis maailm, kus toimetab värvipimedate ühiskond ühtse reeglite-raamatu järgi. Reegleid on palju: lihtsaid (ole viisakas), kummalisi (iga kuu teisel teisipäeval on kana ametlikult juurvili), reguleerivaid (sobivate riiete loetelu), piiravaid (kui keegi on kuulutatud nähtamatuks, ei tohi temaga suhelda). See, millist värvi inimene näeb, määrab tema positsiooni ühiskonnas, võimalikud elualad, sissetuleku ja koha abieluturul. Peategelane, kes kuulub punaste hulka, hakkab nägema, et reegleid kasutatakse liiga palju, liiga karmilt ja otsustajate poolt omatahtsi väänates, silmade avajaks on suuresti hallide hulka kuuluv Jane, kes ütleb, et inimesed on vangis neis endis, müürideks hirm, tabu ja teadmatus.

Raamatul on päris tore kodulehekülg ja ma jään ootama lubatud järge loole.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

Kätlin Kaldmaa “Islandil ei ole liblikaid”

kaldmaaislandileiolelinblikaidJutt on siis Kätlin Kaldmaa esimesest romaanist “Islandil ei ole liblikaid”.

Raamat täis lugusid, mis ühest küljest tekitab tahtmist määratleda seda kui romaani novellides, teisalt on kõik lood omavahel nii otsapidi seotud, et moodustavad ühe toreda terviku. Island ja inimesed, küla ja rand, argielu ja luule põimumine, hetke tabamine ja aegade kestvus. Tõsiste teemade lahtikirjutamisel on palju vormimänge ja keelelusti, on mõtteuljust ja ajaloo peent tunnetust, on kirev galerii karaktereid, on õhku ja tihedust, reaaliat ja fantaasiat – kõike parasjagu just seda lugu toetamas. Eraldi mainiksin ära, et minu jaoks oli üsna lihtne mängureeglid omaks võtta, raamatusse sukelduda ja ümbritsev lugemise ajaks unustada.

Kui raamatust ükskord kordustrükk välja antakse, sobib see minu meelest suurepäraselt “Põhjamaade romaani” sarja.

Lisaks Kätlin Kaldmaa enda kommentaar,  Mari PeegelMerit Kask ja Asjatute mõtete blogi pidaja on osanud sest raamatust rohkemgi leida, aga Aarne Ruben ja Aasa Tamm lugesid vist mingit teist raamatut. Lauseid romaanist saab lugeda siit.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

Ülo Pikkov “Vana prints”

Päris tore lugemine, peateemadeks lood (nii loetud, kuuldud kui nähtud) ja jutustamised (suusõnal, kirja kaudu või pildina), mälu (nii isiklik kui kollektiivne) ja mälestused (nii enda kui teiste, päriselust või kunstist pärit), pärand (nii vaimne kui materiaalne) ja vastutus (nii teiste kui enda ees), äraigatsus (Pariis) ja kodu kutse (kodukased) ning valikud (ka siis kui valikuvõimalusi eriti ei ole).

Mõneti võib raamatu meeleolu siduda Goethe mõttetera “Otsige endas ja te leiate kõik” järjekordse lahtikirjutamisega. Mõneti mõjus raamat ajalooõpiku lisapalana; mõneti postmodernse püüdena siduda erinevaid katkeid, sedakorda kasutades muuhulgas Saint-Exupery “Väikese printsi” kuju, uueks tervikuks.

Kõik ei ole nii lihtne kui esmapilgul paistab, aga asjad ei ole ka mõistmatuseni keerulised. Selles loos on mängu ja tõsidust, ülelibisemist ja sügavust, haaret ja detaile. Kui just tahta nurada, siis natuke odav trikk tundus lamba asendamine hambaga ja lõpp tuli kuidagi kiirelt kätte. Autorist lähemalt siit.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis.

Karl Hein “Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses”

heinajaloolisedSelle raamatu pistis mulle pihku kolleeg Yaroslava Shepel sõnadega: “Vaata, kui hea raamat!” Ja tõesti, Karl Heina Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses” on ideaalne populaarteaduslik raamat – st. ohtralt huvitavaid fakte on edastatud paraja tihedusega ladusas jutustamislaadis, lisaks illustratsioonid, tsitaadid, väljatõsted ja registrid.

Raamat jaguneb kuueteistkümne peatüki vahel, igaühes püütakse selgust tuua, mis on romaanides tõeline ja mis väljamõeldis tutvustades samal ajal kirjandust ja ajalugu. Põhjalikuma vaatluse all on üle paarikümne raamatu, nii ajaloolisi romaane kui romaanivormis mälestusi, sekka mõned näidendid ja novellid, ning ligi poolsada ajaloolist isikut alates Lembitust ja lõpetades Eerik Heinega.

Saatesõnas on raamatut soovitatud ka kirjandusõpetajatele, lootusetu optimistina usun, et kirjandusõpetajatel on kogu see teadmine juba olemas, aga nüüd on neil raamat, mida soovitada kirjandushuvilisele õpilasele ajaloo paremaks mõistmiseks ja /või kasutada ajaloohuvilise õpilase ilukirjanduse juurde juhatamiseks. Aga loomulikult ei peaks lugejate ringkond ainult kooliõpilastega piirnema, ühtteist põnevat uut teadmist või vana kinnitust peaks olema leida igaühel.

Loe ka Helen Kena arvamust.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Kõlavööd ja -paelad

collage1Enne kõladega (umbes 5×5 cm ruudukujulised puust plaadid, mille igas nurgas on auk, hädapärast võib kõlad ka papist teha) kolistama hakkamist oleks vaja läbi mõelda, et mida ja mille jaoks tegema hakatakse, kui pikka (ülesloomisel arvestada, et umbes 25 % lõimelõngast läheb kaotsi), mis materjalist (kui villane, siis võimalikult tiheda keeruga), millised värvid ja milline muster ja viimasest tulenevalt ka kui mitu kõla vaja läheb (juba nelja kõla ja paari värviga on võimalik päris mitmeid mustreid kududa).

Kirjandust kõlavööde kohta pole just palju, algusotsaks sobivad artiklid käsitööajakirjades: Julia Christie Amor “Kõlade kütkes” (Käsitöö 2011, sügis, lk. 52-53 : ill.), “Kõlavöö” (Käsitöö album 1984, nr. 19, lk. 11-12 : ill.) ja “Kõlavöö ” (Käsitöö album 1987,nr. 22, lk. 124-125 : ill.).  Raamatud, mida meie raamatukogus pole, aga mida kõlahuviline võiks kusagilt mujalt püüda silmata, on Reet Truuväärdi ja Kaie Kesküla “Muistne käsitöö : õpik-käsiraamat kutsekoolidele” (Tallinn: Innove, 2013) ja Ülle Paltseri “Seto lavvaguvüü’ = Seto kõlavööd” (Tartu: Seto Käsitüü Kogo, 2011). Eva-Liisa Kriis on mõned aastad tagasi ilmutanud õppe-DVD “Vöö kudumise õpetus”.collage2

Oma kudumiskogemusi on netis jaganud  Merilin Lõiv,  Kadri Nurmoja,  HandiCratt. Üks väga hea lehekülg on Yrmegardi töötuba ja kui huvi juba tõsisem, siis tasub külastada Isetegijate lehekülge. Taustalugemiseks soovitaks Ülle Pressi artiklisarja “Vööd ja paelad”, Kärt Summataveti artiklit “Ornamendi kaitseks” ja muidugi Eevi Astla põhjalikku raamatut “Eesti vööd” (Tartu: Ilmamaa, 1998). Viimases on pea veerandsada lehekülge pühendatud kõlavöödele ja mõningase kogemusega on piltide järgi üsna hõlpus mustreid kokku panna ja vöid järgi teha.

Mu käest on uuritud, et mille jaoks vanasti kõlavöid kasutati. Ikka vööle vöö, aga kõladega tehti ka pastlapaelad, seeliku- ja sõbaäärised ning hobuseohjad. Kõlavööd olid levinud kogu Euroopas, aga ka Egiptuses ja n Lõuna-Ameerikas õmmeldi vöid kokku pontšodeks.

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.