Julio Llamazares “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.

Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Jürgen Rooste “Kõik tänavanurkade muusikud”

Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?

Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele võib otsida ja leida Jürgen Rooste uuest luulekogust “Kõik tänavanurkade muusikud”.

Kirjatüki stiil on näpatud Loterii blogist.

2013, ilmus Lugemissoovituse blogis

 

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

2015, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Clifford D. Simak “Talismani vennaskond”

Clifford D. Simak on enamasti kirjutanud väga häid teadusliku fantastika valda minevaid teoseid, “Talismani vennaskond” on katsetus fantasy vallast.

Skeem* on paigas:
1.1. Kangelane saab ülesande.
1.2 . Kangelane tõrgub ülesandele vastu.
1.3. Kangelasele esitatakse füüsilisi või verbaalseid argumente, et ta ülesande vastu võtaks. (Sedakorda piisab verbaalsest veenmisest.)
1.4. Kangelane võtab ülesannet täita.
1.5. Asutakse teele.
2.1. Kangelane saab abiväge.
2.2. Kokkupõrked pahadega. Saadakse pahadelt peksa. Siis saavad pahad peksa.
2.3. Kangelane hakkab ülesandes kahtlema, abivägi turgutab vaimu.
Punktid 2.1, 2.2 ja 2.3 käibivad mitu korda ja vaheldumisi. „Talismani vennaskonnas“ alustab seltskond kangelane + tallipoiss + sõjaratsu + eesel + koer, teekonnal lisandub veel erisugust rahvast, nii et kokku saab üks üsna kirju kamp. Pahade osas on on nii luust ja lihast kaabakaid kui ka mitut sorti mütoloogilisi kurjameid.
2.4. Viimne lahing suure võidu ja õilsa ohverdusega.
3. Ülesanne kas a) saab täidetud või b) jääb täitmata. Loe raamat läbi ja tõmba sobivale vastusele joon alla.

Ulmekirjanduse Baasis on teos pälvinud suhteliselt positiivseid arvustusi, mõned üksikud mõrumad märkused on ka sisse lükitud. Minu kokkuvõte on, et kui asi pulkadeks lahti võtta, siis ei ole lool ju väga viga (on kangelane, on eesmärk, on teekond, on toredalt segane seltskond, on piisavalt madinat, on näpuotsaga filosoofiat, on alternatiivajalugu), aga kui see kõik kokku panna, siis jääb nagu midagi olulist puudu. Viimaste lehekülgedeni ootasin ja lootsin, et nüüd läheb huvitavaks. Aga enne lõppes raamat otsa… Ja Simaki tavapärasest enam või vähem huumoriga vürtsitatud helgest ja soojast õhkkonnast tundsin ma ka puudust.

Ega raamat just kehv olnud, kui fantasy-nälg suur, siis kõlbab süüa küll, aga kui on valida, siis Simakilt eelistan ma “Libahundi printsiipi”, “Vahejaama”, “Nagu õiekest väljal”, “Härjapõlvlaste kaitseala” või “Linna”. Fantasy riiulilt haaraks käsi pigem Michael Moorcocki, Robin Hobbi, George R. R. Martini, Poul Andersoni või Roger Zelazny teoste järele.

_______________________________
* Aluseks Juhan Habichi artikkel “Väike vihje teooria olemasolule” Algernon .- 2003, aprill

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Arturo Perez-Reverte „Dumas’ klubi“

Tegevuskohad: Hispaania (Madrid), Portugal (Sintra), Prantsusmaa (Pariis, Meung).

Tegelased: Peategelane on raamatukütt (st. haruldaste raamatute vahendaja) Lucas Corso, kel tuleb tegemist teha raamatukaupmeeste, bibliofiilide, kirjandusajaloolaste, restaureerijate, politsei, oma rolli liiga sisseelanud näitlejate, mõrvarite ja salapäraste naistega.

Teemad:
* Vanad raamatud: Raamatute kogumine, ost ja müük, erinevad bibliofiilia ilmingud ning raamatute ja käsikirjade võltsimine ja ehtsuse määramine. Ehtsuse tõestamist vajavad romaanis väidetavalt 1666. aastal trükitud „Varjuderiigi üheksa väravat” ja A. Dumas’ käsikirjakatke.
* Demonoloogia: Romaan pakub mõtterännakud kuradi ja langenud inglite olemasolust ja väljakutsumisvõimalustest.
* Intertekstuaalsus: Vihjeid kirjandusajaloole on romaanis palju. Et vihjeid tabada, on hea, kui on olemas mingi aim A. Dumas’, A. C. Doyle’i, H. Melville’i, U. Eco ja mitmete teiste loomingust. Raamat paljastab hästi lünki lugemuses, minu lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus näiteks J. Cazotte’i „Armunud kurat”.
* Ja romaani pealkirjale vastavalt: Alexandre Dumas vanema värvikas elu ja rohke looming, pearõhuga tema tuntumail romaanil „Kolm musketäri“. Seoses sellega mõtteuit, et olles näinud nii mitmeidki musketäride filme, on mul tihti kahju, et filmitegijad ei usalda vana Dumas’ andekust ja püüavad ise mingeid intriige juurde toppida…

Pärl: „Bibliofiili tunneb alati sellest ära, kuidas ta raamatut hoiab“ (lk. 61); „Pole midagi kaunimat, eks ole, ei midagi kaunimat kui nahka kaunistava kulla mahe läige klaasi taga… Rääkimata aaretest, mis neis peidus on: sajandid uurimistööd, tarkusi… Vastused maailmakõiksuse ja inimsüdame saladustele.“(lk. 60)

Kujundus: Võrreldes teiste netis leiduvate kaanepiltidega on Toomas Nikluse kujundus täitsa arvestatavalt kena ja sisuga kokkusobiv, eriti kiidan kaaneselga.

Žanr: põnevus, seiklusromaan, ulme (kuigi M. Bulgakovi „Meister ja Margarita” on rohkem ulme kui „Dumas’ klubi” ), krimi.

Seos filmimaailmaga: 1999. aastal valmis romaani põhjal Roman Polanski film „Üheksas värav” (“The Ninth Gate” USA-Prantsusmaa), mis mulle igatahes meeldis.

Soovitan: Soojalt.

Tilk tõrva meepotis: Ka selline kirjastus nagu Varrak on kokku hoidnud toimetaja pealt ja raamatut illustreerima pidanud 3×9–st gravüürist on üks puudu ja üks topelt.

2007, ilmus Lugemissoovituse blogis

Caspar Vega “Roosa Ritsikas”

See puu oleks küll võinud metsa jääda. Aga olemas see raamat nüüd on. Raamat koosneb kolmest osast, esimene on kirjeldus düstoopilisest saareelust läbi lapse silmade ja see osa oli isegi enamvähem, et see laps ei olnud kuigi terane, aga tal oli oma hääl, lisaks see järkjärguline maailma avamine ei olnud ka kõikse kehvem, teine osa oli kaasaegne linnaelu ja kuskil30ne noormees ja see oli nüri, kolmas osa viis otsad kokku ja see oli veel eriti nüri. Sellest oleks saanud midagi teha, idee on küll kulunud, aga kasutatav, ja paar omapärast detaili oli ju olemas ka. Ja autor oleks pidanud selgemat mõtlema, millisele sihtgrupile ta kirjutab, niigi lühikesse lukku on liiga erinevad jupid kokku sattunud.

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Jan Kjaerstad “Märgid, mis juhivad armastuseni”

Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.

Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.

Oluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.

Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.

Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…

2007, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Samanta Schweblin “Kentukid”

Selline suht keskmine ulmekas, et on idee ja probleemiasetus, on mitmeid tegelasi, kes teemat avavad, mu meelest oleks väiksema kambaga küll ka hakkama saanud, ning Eesti lugejale on lisaks törts Ladina-Ameerika eksootikat. Oma olemuselt on see nati liiga pedagoogilise seisukohavõtuga –“Õpi teiste vigadest!” — hoiatusromaan. Kaetud on päris paljud teemad: üksindus; tehnoloogia areng; uute asjadega on alati alul reguleerimatust, mida osavamad ja nahhaalsemad ära kasutada saavad; inimesed on uudishimulikud ja paraku vahel ka enesekesksed ja omakasupüüdlikud; privaatsuse haprus; ühiskondlik surve; arvutisõltuvus; kas kunsti nimel võib oma lähedasi ära kasutada; jne…

Kas keegi mäletab, misasjad olid furbyd? Kentukid on midagi sarnast: nunnud elektroonilised mänguasjad, aga siin on nõks selles, et neil furbydel on silmadeks kaamerad ja keegi võõras inimene istub arvutis ja vaatab seda pilti, mis kaamerast tuleb, kuulab, mis hääled ümberringi on, saab mänguasja pisut liigutada, n tasasel pinnal liikuda ja pead pöörata. Loomakeste peremehed ja vaatajad-liigutajad valitakse juhuse teel ja kokku võib saada üsna eriskummalisi paare. Ja ükski neist ei lõpeta hästi.

Ma hispaania keelt ei mõista, aga mulle tundub, et Ruth Sepp on selle raamatu päris hästi maakeelde ümber pannud. Aro Velmeti reklaamtekst raamatule oleks päris kena vinjett, kui see ainult ei algaks lausega: “See siin ei ole ulmejutt.”