Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

“Poeetiline punane raamat. Ukraina”

See on üks isevärki raamat. Kui võtta seda luulekoguna, siis need luuletused ei ole mu meelest kuigi head, aga kui võtta, et need on lilledele-lindudele-loomadele-roomajatele pühendatud palved või meditatsioonid ning pigem saatetekstid imeilusatele joonistustele kui iseseisvad teosed, siis on tulemus täitsa kena. Ukraina loodusest annab see raamat pisut aimu ja kutsub ka huvi tundma, et mille kõigega see Ukraina kultuurikeskus Tallinnas veel tegeleb.

Vahur Afanasjev “Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega”

Ma ei oska oma arvamust adekvaatselt väljendada, aga lugemismulje on umbes selline, nagu oleks Jaan Kruusvall valinud tegevuskoha, karakterid ja põhisüžee ning siis oleks Paavo Matsin sinna nendega möllama lastud. Nii mõnegi koha peal meenus Olga Tokarczuk (“Aja oma atra läbi koolnute kontide”). Niisiis on meil Rapla läheduses külake, neli majapidamist, 8 elanikku, õhus on raudtee ehitamine. Kelle maadele ja mis hinnaga? Igatahes väga omapärane lugu ja lahtikirjutus, aga kardetavasti saab nüüd hoopis vähem vastukaja, kui oleks saanud autori eluajal.

Jaan Undusk “Quevedo”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Draama lugemine

Jaan Unduski “Quevedo” on nagu suur värviline õhupall, mis ei lase endast hästi kinni haarata, vaid kipub eest ära veerema.

Enamjaolt loen ma näidendeid nagu lühiromaane või jutte, kus on juhtumisi ebaproportsionaalselt suures osas dialoogi. Aga vahel hakkan ka ette kujutama, kuidas loetu laval välja võiks näha. Vanemuise lavastust pole ma näinud, minu nägemuses oleks “Quevedo” Ugala tükk. Näiteks: Quevedo – Andres Lepik, Olivares – Peeter Tammearu, de Roja – Aarne Soro, Velazquez – Indrek Sammul, krahvinna – keegi külalisena Tallinnast, näiteks Kaie Mihkelson ja teistes osades Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengid.

Kui kirjandusteadlane kirjutab ilukirjandust, siis võib oletada, et see on segu inimese erinevate hingetahkude peegeldusest, teaduslikku käsitlusse mittemahtuvatest uurimistöödest ülejäädavate ideede küllusest ja rõõmsast mängust reeglitega, millest ollakse vägagi teadlikud. Unduski teatritekst ei ole just kõige kergemini lavale kantav, aga teatavat dramaatikatunnetust on ka tema proosas, nimelt meenub mulle vana telelavastus, kus mängis Merle Jääger ja mis põhines katkendil “Kuumast”.

Teemad ja küsimused

Näidend suudab riivamisi puudutada mitmeid valdkondi: kunst, kirjandus, psühholoogia, poliitika, ajalugu, au, kohusetunne, julgus, suhtlus, seisus, stereotüübid, müüdid, saatus, isiksus jne jne. Kogu sellest kirjust kremplist jäi minu jaoks kõige rohkem kõlama vaikimine-rääkimine. Laiemalt võttes tundub, et ühiskond soovib kangesti õpetada loomupärased vaikijad rääkima ja lobisejaid vait olema.

Nagu mõnelegi teatriarvustajale, jäi mullegi Olivarese ja Quevedo konflikti olemus pisut hämaraks. Mõlemad olid ju Hispaania patrioodid, kõrgetel kohtadel õukonnas ja mõlemad püüdsid leida lahendust Hispaania allakäigule. Olivarese tekstiski on: “Me mõlemad räägime mõlemad ühtse Hispaania nimel. Me proovime igat oma sammu mõõta Hispaania kui terviku järgi.”

Üheks vastamata küsimuseks minu jaoks jäi, et miks Olivares Quevedo ikkagi vanglasse saatis. Suupruukimise eest, seadusetähte järgides, armukadedusest, üleüldse kadedusest, võimuihalusest, kontrollivajadusest, tüdimusest, kartusest oma koha pärast?

Kummastava nüansi andsid aeg-ajalt on teksti pikitud terminid, mida hakatakse kasutama tulevikus, tihtipeale koos vastavasisulise märkusega. Mõneti mõjub see värskendavalt, kuid mõnikord ka meeleolu ja ajastutunnetust liialt lõhkuvalt.

Mis on primaarne, mis sekundaarne

Ühes oma intervjuus on Undusk arutlenud primaarteksti ja sekundaaarteksti üle. Minu jaoks on tema näidend “Quevedo” pigem sekundaartekst, st. iseenesest pole näidend minu jaoks kuigi mõjuv, aga hispaania ajaloo ja kirjandusloo juurde juhtivat rolli täidab see tekst päris hästi. Seega sirvisin läbi Jüri Talveti tõlgitud ja põhjaliku saatesõnaga Quevedo “Valik luulet”, piilusin Cervantese, Lope de Vega, Calderoni, Tirso de Molina näidenditesse, vaatasin Velaszqueze kunstialbumit ja püüdsin end läbi närida Hispaania ajaloost. Kõik see taust muutis näidendi sisu ja vormi palju mõistetavamaks. Näiteks sain õigustuse kõrge ja madala stiili segamisele.

Hispaania ajalugu on küllalt keerukas ja segane ja kuna territoorium on piisavalt suur ja igal piirkonnal on ka tugev oma lugu, siis üldist pilti pole kuigi lihtne kätte saada. Kahjuks ei ole ka artiklite kogumik “Hispaania ajalugu” väga heaks abimeheks, kuna artiklid on teemadelt pisut kattuvad, hõlmavad liiga palju ajajärke korraga ja on kuidagi kummaliselt ideoloogiliselt suunatud. Lugeda soovitan küll, aga seda pigem parema puudumisel, kui sügavast kiitusest.

Kiidusõnad aga lähevad Anu Tontsile, kes Vanemuise lavastuse tarbeks on kokku seadnud suurepärase teatrikava, kus kokkusurutuna on siiski jõutud nii palju tutvustavat-selgitavat ära öelda. Ja jätkuvalt jaksu Jüri Talvetile eestlastele hispaania vaimu tutvustamiseks.

Edasi lugemiseks

Jaan Unduski näidendist: Mardi Valgemäe “Jaan Undusk näitekirjanikuna” , Aarne Ruben “Vana hispaanlane teab” , Rein Veidemann “Vaimusöe rikastaja Jaan Undusk”,  Ott Heinapuu “Unduski Hispaania tragöödia”,  Arvo Valton “Hagemisest keeldumine” Looming 2004/1, Mardi Valgemäe “Quo vadis, “Quevedo”?” Vikerkaar 2004/3,  Loteriis.

Vanemuise lavastusest: Meelis Friedenthal “Hispaania eest – iga minut, iga tund”, Pille-Riin Purje “Don Josést Olivareseni ehk Kui homme ei ole enam päev”,  Andres Laasik “Tervitushüüded Hispaaniale kõlavad õõnsalt”  Kairi Prints “Mängivad nagu noored jumalad”,   Valle-Sten Maiste “Moodne aeg barokses peeglis”,  Susapesa “Armastus – teise sõnaga surm”.

Intervjuud Jaan Unduskiga: Andres Keil, Sven Vabar.

Hispaania kuldajastu autoreid: “Hispaania pärand: “Kuldajastu” komöödia August Sanga ja Aleksander Kurtna tõlkes” (Miguel de Cervantes, Lope de Vega, Pedro Calderón de la Barca), Pedro Calderón de la Barca “Suur maailmateater”,   Tirso de Molina “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, Francisco de Quevedo “Valik luulet”.

Hispaania kaasaegset kirjandust: Félix J. Palma “Ajakaart”,  Javier Sierra “Sinine daam”,  Carlos Ruiz Zafón “Tuule vari”,  Julio Llamazares “Kollane vihm”,  Albert Sánchez Piñol “Pandora Kongos”,  Carme Riera “Pool hingest”.

Kadri Kõusaar “Alfa”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu. Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Ilmunud varem (2012) lugemissoovituse blogis

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”  ilmus pea poolteist aastat tagasi ning on saanud küllalt hea kajastuse, seda nii kriitika rohkuse kui ka peamiselt positiivsete hinnangute kaudu. Lisaks Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Tuglase novelliauhind kogumikus sisalduvale jutule “48 tundi”. Minu jaoks oli üllatav, et see raamat meeldis nii erinevatele inimestele – D. Karevast (:)kivisildnikuni.

Kriitikast annab välja noppida palju toredaid omadussõnu, millega raamatut on iseloomustatud: absurdne, alasti, aus, distantseeritud, ehe, elegantne, elupärane, emotsionaalne, eneseirooniline, enesekindel, feministlik, filmilik, groteskne, halastamatu, hariv, hoogne, humoorikas, hästi sõnastatud, ilus, intelligentne, irooniline, julge, jõuline, kaasakikuv, karm, kehaline, kibemagus, kindel, kogemuspõhine, kosmopoliitne, kuri, kõnekas, ladus, lõbustav, lõikav, mahlakas, meeldejääv, mitmetimõistetav, mõtlemist ärgitav, naksakas, naljakas, nauditav, ootamtu, otsekohene, otsusekindel, rahulik, raputav, ratsionaalne, realistlik, sarkastiline, skeptiline, solidaarne, särav, sügav, terav, täpne, usutav, vabameelne, vahe, vahetu, veendunud, vindiga, võluv, värske, äge, üksildane, ülbe, üldistav. Kõige enam lähevad minu lugemiselamusega kokku vast “hoogne”, “terav” ja “veendunud”.

Selle novellikogu lugemismudelid on väga erinevad: püüdlik lugeja (M. Liivamets), äratundmisrõõmu leidev lugeja (T. Laks), petroneprindlikke kihte leidev lugeja (klm), naistekaga võrdlev lugeja (S. Jõgeva), naisuurimuslikku teksti otsiv lugeja (K. Kaldmaa), huumori erinevaid avaldumiskihte analüüsiv lugeja (J. Ross), kolekirjanduse tugevust ja emotsionaalsust hindav lugeja ((:)kivisildnik), keele- ja mõtteilu nautiv lugeja (D. Kareva). Ma ise käisin lugedes vist vilksamisi kõik kategooriad läbi, erinevate lugude puhul küll erineva tugevuse ja rõhuasetusega, seetõttu julgen seda raamatut teistele ka soovitada, kuna mingisuguse mudeli peaks igaüks leidma ja emotsiooni kätte saama.

Mõttejupp, mis hakkas mul selle raamatu mõjul hooga kerima, on kirjaniku suhe publikuga, st auditooriumi määratlemist, publiku poolehoiu püüdmist, turvalistsooni piiride kompimist. Minu meelest peab kirjanik lugejaga arvestama rohkem kui n kunstnik vaatajaga. Tasakaalu leidmine selle vahel, mida ja kuidas tahaks öelda ning eeldamine, mida ja kuidas inimesed tahavad lugeda, ei ole lihtne. Kangro ise näib sellega küll mänglevalt toime tulevat.

Teine painama jäänud mõttelõng on küsimus, kas kirjanikul on õigus kasutada oma tuttavate elusid ja mõtteid oma loomingus. Ühest küljest, kust see kirjanik mujalt ainest saab kui end ümbritsevaist, teisalt, igaüks ei taha laulu sisse sattuda. Maarja Kangro on ise ühes intervjuus kenasti öelnud: “Kriitilisemates kohtades tuleb kaarte hoolega segada ja ümber joonistada”.

Maarja Kangro kasutab oma lugudes päris palju tsitaate, nii kirjanduslikke, muusikalisi kui üldkultuurilisi. Mulle tundusid need kuidagi loomulikud, äratundmise puhul taustuavavad, samas, viidatust mittearusaamine ei seganud lugemist.

Raamat on üsna dialoogirohke. Tundub, et nii mõnedki vaidlused on järelkajad vaidlustele, mida autor oleks tahtnud ära vaielda, mõned aga kirja pandud puhtast lõbust erinevate mõtetega mängimisel.

Juttude tüüpkarakteri – mehi objektistav iseseisev karm kultuuritibi – edasistest tegemistest loeks meeleldi veel:)

Lisaks 
Intervjuud Maarja Kangroga
Tiiu Laks Eesti Päevalehes
Kristi Helme  Õpetajate Lehes
Jan Kaus   Sirbis 
Marko Tooming Harju Elus 
Mari Peegel Eesti Päevalehes

Arvustused ajakirjanduses
Doris Kareva “Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja ­solidaarsusest” Eesti Ekspressis
(:)kivisildnik “Ahvid ehk solidaarsus” Loomingus
Johanna Ross “See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali” Vikerkaares
Sandra Jõgeva “Intellektuaalse naise “Seks ja linn”” Sirbis
Tiiu Laks “Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu” Eesti Päevalehes
Marek Tamm, Sven Kivisildnik, Kätlin Kaldmaa Postimehes
Marek Tamm, Holger Kaints, Peeter Helme, Elo Lindsalu Sirbis

Blogikajastused
Marek Tamm Varraku blogis
Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel
kolm Loteriis
Kiiks kuubis Lugemisarhiivis
Bukahoolik
Danzumees
klm
Seganemaailm
sehkendaja
Nädala autor

Kristin Fields “Liilia valguse käes”

Selline keskmine lugu, et eriti just kaasa ei tõmmanud, aga väga nuriseda ka ei saa.

Loos on mitu liini.

Krimi — ühel õhtupoolikul kaob 4-aastane tüdruk Lily. Raamatust saab vihjed standardprotseduuride kohta sellistel puhkudel, aga uurimise enda juurde lugejat ei lasta.

Lein — igaüks püüab omamoodi hakkama saada ja need erinevused pigem lõhuvad kui liidavad perekonda.

Arenguromaan — kogu lugu antakse edasi Lily vanema õe — raamatu alul 11-aastase, raamatu lõpul 19-aastase Esme — pilgu läbi.

Tants — Esme kirg ja kutsumus on ballett. Ja ta on selles hea. Väga hea.

Loo lahtikirjutamisega on nagu on. Mõned kohad olid päris head, andmaks edasi, mida sellistes situatsioonides inimesed tunda, teha ja mõelda võivad, aga karakterid olid kuidagi verevaesed (iseäranis kahvatud olid kõrvaltegelased) ning teada sai neist vähe. Kui seda lugu kärpida ja näidendiks teha, siis see infopuudus ehk ei segaks, aga nii pika romaani puhul segas. Tantsu osa oli suht ok, ma oleks tahtnud näha rohkem prooviruumi, garderoobi ja lava, aga seda osa, mis anti, ma täitsa uskusin.

Meenus telesari “Dance Academy”, mis on Austraalia noortesari balletikoolist. Sarjale järgnes 2017. a. film. Kuigi seal oli küllalt palju tüütut suhtedraamat, siis Austraalia sarjadele omane inimlikkus ja rõhk tantsule panid sarja vaatama. Filmi-sarja vaadates tekkinud küsimustest — Kui palju on meist keegi oma eesmärgi nimel valmis taluma? Kust jookseb see piir, kus elu on tähtsam kui kunst? Kas see, milles sa oled hea, on ka see, mida sa tegelikult teha tahad? Miks me vahel tegevuse käigus unustame põhjused, miks me seda üldse teeme? Ja mis saab siis, kui sa oled enda poolt teinud kõik, aga saatusel on teised plaanid? — tõusid siin raamatus ka mõned esile, kuid mitte eriti hingeminevalt.

Rohkem kui tantsust on see raamat siiski leinast, edasielamisviisidest, kohanemistest, leppimistest, kanaldamisvõimalustest, pausidest ja spurtidest, tühjusetäitmisest, mälust ja mälestustest ning kõige selle hulgas ka tantsust kui ühest võimalusest.

Ilmselgelt ei lugenud ma seda raamatut, sest krimi (krimiosa oli mu meelest nõrk), sest lein (see osa oli juba parem), sest areng (sest peategelane tegelikult arenes vähe, ta oli juba alul üsna valmis ja raamatu jooksul kuigi palju ei muutunud), vaid, et tants.

Oskate te mulle häid tantsuraamatuid (võib ka inglise keeles) soovitada?

P.S. See kaanekujundus kuulub minu jaoks kategooriasse “erakordselt igav ja kole”, originaal on umbes samasugune nagu eestikeelsel.

P.P.S. Tõlkinud Sille Teiter. Tõlge oli selline keskmine, midagi väga silma ei jäänud ei ühele ega teisele poole, aga suur aitäh ütlen ma joonealuste märkuste eest.

 

Kiran Millwood Hargrave “The Mercies”

Kui raamat ühe lausega kokku võtta, siis minu jaoks oli põhilugu selles, et see ilm oleks ilusam paik ja ajalugu oluliselt vähem verisem, kui inimesed hoiaksid oma nähtamatud sõbrad kodus kapis luku taga ja ei tuleks ilmarahva ette neid lehvitama.

Algab lugu 1617. aasta jõulude paiku. Ühe Põhja-Norra saarekese lähedal lööb äkiste möllama torm ja laevatäis mehi — ühtlasi pea kõik meeshinged, kes saarel saadaval olid — jäävad merre. Naised leinavad mehi ja vendi, aga elu läheb edasi. Ja siis ma sain lugedes hambaid kiristada, et on ikka lollakad kombed inimestel minevikus olnud: see, et naised merele ise kalale läksid, oli skandaal, mida tuli ametivõimude eest varjata, see, et mõni naine seelikule pükse eelistas, oli juba sihuke skandaal, et seda tuli ka oma küla rahva eest varjata. Aga lugu läheb hullemaks. Nimelt jõuab saarele agar šoti nõiakütt, kel on ambitsioone ja nõiaküti käsiraamat ja soov näha tuleriite. 

See on üsna aeglaselt kulgev, aga pidevalt pinget keriv lugu. Peategelane on paarikümneaastane Maren, kes kaotab laevahukus isa, venna ja kihlatu. Vendi-õdesid tal rohkem pole, on küll ema ja vennanaine ja hiljem ka vennapoeg, aga kõik naised leinavad erinevalt ning ei suuda üksteisele tuge pakkuda. Mareni silmade läbi antakse meile pilt küla igapäevaelust, värvikamatest külanaistest, kirikuskäimistest ja uute asukate saabumisest. Kõrvaltegelastest tuleb ära märkida armastuse pärast külla paikseks jäänud saam Diinna ja Bergeni kaupmehe tütrest nõiaküti abikaasa Ursula. Külaelu võib oma kirjutamata reeglite ja isiksustevaheliste kemplemistega niigi üsna frustreeriv olla, aga kui lisada sinna veel usu ja ebausu lahvatusi, siis Marenil on üsna keeruline konflikitvabalt laveerida. Ja siis tulevad veel mängu tunded…

Ma ei saa öelda, et mulle meeldis see raamat, selleks oli see liiga masendav lugemine, et niimoodi öelda, aga mulle üldjoontes meeldis lugemiskogemus ja see, kuidas see raamat oli kirjutatud. Aeglane küll ja mõned teemad olid nagu otsitud ja mõned olid lihtsustatud, aga ma uskusin seda aega ja seda küla ja seda merd ja neid inimesi. Ja mulle tundus, et mured, mida autor tahtis hinge pealt ära kirjutada, jõudsid enamjaolt lugejale pärale küll. Raamatus oli osavat ja oskuslikku keelekasutust, et luua nii pilt kui emotsioonid.

Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis ega siingi polnud nõiaprotsessid tundmatu nähtus, eesti ilukirjanduses nõiaprotsesside kajastamist mul aga ette ei tule, kui see väike hämar vihje “Libahundist” kõrvale jätta… Teab keegi mu mälu järele aidata?

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Kas kirjutada raamatust, millega ma jõudsin ainult poole peale? Peale mõningast kaalumist arvasin, et ehk võiks ikka.

Ma olen selle raamatu kohta kuulnud kestvaid kiiduavaldusi ja mind valdab hämming, et mida need kiitjad küll lugesid ja mis neile meeldis? Mu meelest oli see tüütu-tüütu pika-pika sissejuhatusega tuta-tuta-tuta — ja seda mitte heas mõttes — kulgev ajaloolise alatooniga (tegevus toimub 1949. aastal, pisut antakse vihjeid ka kaugemale ajaloole) õudusõhustikku ja unenägusid pikkiv jahverdamine. Tragi peategelane oli küll enamvähem loetav karakter, aga see oli ka mu jaoks kõik. Suure punnimisega jõudsin 160. leheküljeni ja edasi tõesti enam ei tahtnud.

Polnd minu pits tequilat. Aga ma arvan, et ma annan sellele autorile kunagi veel võimaluse.