Kui ma eelmise aasta alguses väljakutse teemasid lugesin, siis olin kindel, et sellest aastast võtan ma mõne luulekogu. Ega see valik kuigi suur polnud, mõnda olin enne lugenud ja mõni ei kutsunud üldse, võtsin siis Siia. Ja nii ma seda pea aasta otsa vahelduva eduga jupiti lugesin ja ma ei saa sest siiamaani sotti. Kohati on päris huvitavad värsse, aga rohkem on midagi, mis segab või läheb liiga pikale või on liiga ajastusisene või kipub kordama või ma ei teagi… Mis on seda üllatavam, et Siia valikkogust “Neoon kangialuste kohal” on mul päris hea mälestus…
Sulepuru 