Kirmen Uribe “Bilbao — New York — Bilbao”

Ma ei pea eriti arvet, et mis maa kirjanikke ma olen lugenud ja mis maa omi mitte, aga kuna seda raamatut tutvustati, et Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan, siis arvasin, et no ei ole baski kirjandust enne lugenud. Aga siit tuleb see piiride tõmbamise koht — raamatu järelsõnas on ka sellest juttu, et kas baski kirjandus on ainult baski keeles kirjutatud kirjandus (järelsõnast jäi mulje, et üldiselt on baskid ise rohkem seda meelt) või läheb baski hispaaniakeelsena kirjutatud kirjandus ka arvesse (n Miguel de Unamuno) — aga tõmbame seekord piirid keelepõhiselt.

Kummaline raamat. Ühtpidi oli see juba minu jaoks väljakutse, et tegu nn “omaeluloolise” kirjandusega ja selles suhtes on mul paras tõrge ja ilma lugemise väljakutseta — kui keegi oleks enne lugemist mulle reklaaminud, et jee, raamat sellest, kuidas kirjanik kirjutab raamatut —  siis ma oleks selle raamatu kõige kaugemale riiulisoppi surunud ja sinna see olekski jäänud. Aga võtsin kätte ja lugesin läbi ja polnudki nii hull, täitsa hea oli laias laastus, aga romaaniks keeldun ma seda ikkagi nimetamast. Seda, mis on ses raamatus head, kirjutavad paremini lahti Peeter Helme ja Kätlin Kaldmaa, vastukaaluks blogipostitus, mis loetleb üles ka asjad, mille kallal saab viriseda. Ja kaasanoogutamise kohti on on mul nii kiidu- kui laidusõnade kohal…. Kokkuvõttes — lausvaimustust pole, aga proovida soovitan küll (eriti kuna teemajuppe on palju, siis mingi osa vast ikka haagib).

Paar lauset raamatust:
“Lood peidavad endas tegelikkuse nüansse.”
“Kummaline, kuidas töötab mälu, kuidas me mäletame igaüks omal moel, kuidas me kunagise tegelikkuse fiktsiooniks muudame.”

Jan Kaus “Kompass”

Minu jaoks — mõttetu, aga ilusti kirjutatud, ebausutava tegevustikuga, aga usutavate meeleoludega — noh, selline nagu Kaus minu jaoks ikka enamasti on. Lugemisele kulunud aega ei kahetse, edasi lausa ei soovita, aga ma olen üsna lootusrikas ses suhtes, et mõni teine lugeja suudab raamatust mõtte ja usutavuse üles leida.

Ilujutu tsitaat:

Ta oli kunagi kusagilt lugenud, et võib-olla eksisteerib tegelikkuses vaid üksainus vaim ning seda (või teda?) võiks ette kujutad valgusena, mille ümbermõõt on mõõtmatu. Ning igal inimesel on võimalik sellest vaimust osa saada, lasta valgusel endast nagu aknast läbi paista. Kõik sõltub oma tahtest. Ta olevat hakanud sellele mõtlema just tädi majas, mis asus lähimast suurimast asulast, Karksi-Nuiast, kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Õieti  küll maja hoovis tähistaevast vahtides. Seal oli ta hakanud mõtlema, et äkki on nii: nõnda nagu väljas, nõnda ka sees. Me eksleme pimeduses ja me eritame pimedust, ent see pole kunagi pilkane, vaid selles on laiali pillatud lugematu hulk miniatuurseid valguspunkte.

Punkti alla üksildane paik on seda raamatut pisut kummaline paigutada, sest suurem osa tegevusest toimub ju Tallinnas, aga see ülalolev ilulõik kirjeldab seda üksildast kohta ja on tegelt ainus koht raamatus, mis mind kaasa haaras, niiet jah, minu jaoks üksildase paiga raamat.
Ja järelmõttena — kui nüüd natuke coelhotseda — selle raamatu peategelase süda oli ka üsna üksildane paik….

Lois McMaster Bujold “Komarr”

“Komarri” kohta on Ulmekirjanduse Baasis ja Loterii blogis suht kõik ära öeldud.
Ladus lugemine. Eraldi raamatuna vist tõesti mitte meistritöö, aga sarja osana täitsa ok. Ja sarja ma soovitan :)

 

Jodi Ellen Malpas “Kaitsja”

Modell ja turvamees ja saladused ja seks.
Mõttetu ja lame ja klišeellik ja ebausutav.
A nuh, väljakutse punkt täidetud. Selle raamatu täpsem žanrimääratlus oleks vast krimisugemetega smut.

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugetagu! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/