Nooh-jaah. Hobikirjaniku keskpärane luulendus. Häid hetki oli vähe, aga päris halb vist ka väga ei olnud… No keskmisest kehvemapoolne, aga mitte täielik õnnetus.
Kui mulle muidu käivad kirjanduses (nii luules kui proosas) need lapsepõlves urgitsemised suht närvidele, siis selles kogus oli see lapsepõlve-teismeliseikka tagasivaat mu jaoks kõige tugevama selgrooga, kõige paremini läbikirjutatud tsükkel. Edasi läks mu jaoks liiga lihtsaks, liiga lihtsustatuks, liiga otseütlevaks, liiga maailmavaadet propageerivaks kätte ära. Oli mõningaid toredaid sõnastushetki, mis korralikult läbikirjutatuna oleks andnud täitsa asise luuletuse, ja olid mõned sõnajadad, mis suutsid edasi anda emotsiooni, oli aforismitaolisi hüüatusi ja pisut transilaadset sõnumist. Kui ma jagaks Elina Naani maailmavaadet, siis tõenäoliselt oleks ka mõned luuletused, mis seda maailmavaadet kinnitaksid, turgutaksid, elavdaksid, aint et minu jaoks oli seal liiga suur ports uhhuud sees, niiet ma liigitasin oma skepsisega päris suure hulga teksti lihtsalt uhhuuks ja ei suutnud seda üldse luulena võtta.
Miskipärast rääkis see luulekogu minuga valdavalt Peep Vainu häälega, isegi need luuletused, mis ülistasid naiseks olemist, olid mu kõrvus Peep Vainu entusiastliku pseudorõõmsameelse deklamatsioonina… Ei ole kogemus, mida väga tahaks korrata…
Raamatu keskel on on ports valgeid lehti ja mul tuli kange tahtmine sinna omi keskpärased värsse kirja panna. Mis on halb. Sest need värsid oleksid keskpärased mitte seepärast, et ma paremini ei oskaks (mis oleks tavajuhus), vaid et ma ei tahakski paremini, ma tahakski keskpärast tulemust…
Sulepuru 