Ja võrdlusena siis raamatukogust võetud eestikeelsest juhulugemisest. Autor, kellest ma ei tea midagi, ja raamatutuvustus, mis on on üsna ebamäärane ja ebausaldusväärne. Aga lugeda oli täitsa hea. Stiilide ja teemade segunemist — krimilugu, kaasaja probleemide lahkamist, autoriõigusküsimusi, (pop)muusikaajalugu, kodutust ja kuulsuse taaka. Ladusalt ja lobedalt, parasjagu kaasamõtlemist nõudvalt — ei liiga palju, et lugemine keeruliseks läheks, ega ka liiga vähe, et lugeja end alahinnatuna tunneks. Igatahes andis see see raamat mulle teada, et autori nimi tuleb meelde jätta, ja kunagi, kui keskeltläbi keskmisest pisut kabedama lobeda kirjanduse lugemise tuju tuleb, midagi veel maitseproovida.
Kiire guugel andis teada, et kuskil nädalal oli see Apollo TOP10s sees, täpsustavamaid infokaevamisi ma ei viitsi ette võtta.
Sulepuru 