Ma ei oska öelda, kui palju see just on lasteraamat, aga ega see millekski muuks vist ka väga hästi ei liigitu. Seega — mälestused lapsepõlvest raudse eesriide taga, suunaga nooremale lugejale. Kuigi mulle tundub, et tegelikult loevad seda raamatut vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, sest neil on mingeid natuke samasuguseid asju mälust võrdluseks võtta. Eh, on ikka nõmedaid aegu siin ilmas olnud.
Leningradis, ühes tavalises kommunalkas elab ühes toas viieliikmeline juudi perekond: isa, ema, kaks poega ja vanaema. Minajutustaja roll on noorimal. Raamatus täpseid aastaarve ei anta, aga üks ajaline pidepunkt on 1974. aasta, mil Mihhail Barõšnikov Ameerikasse jäi. Inimeste ring, kellega Jevgeni raamatus suhtleb, on üsna ahas: balletifanaatikust ema ja luulefanaatikust isa, iluuisutamises tubli vend, kagebešnikust korterinaaber, mõistev vanaema, innustav kunstiõpetaja ja paar kokkupõrget eakaaslastega. Lootus, et kunst (selle laiemas mõttes) ja anne (selle kitsamas mõttes) suudavad igapäevajama talutavamaks teha. Teadmatus tegelikust ajaloost, nii perekondlikust kui laiemalt. Avastused, mis algavad nii süütult ja mis võib-olla seda julmemini lugejat rabavad.
See ei ole helge lugu. Jah, kohati on sooja huumorit (ja kohati on kibedat huumorit) ja perekonna koosmeel (isegi need väiksed nagelemised kaasa arvatud) ning entusiasm on armas, aga kõik on ikkagi rusu all ja hirmul…
Raamat on kuidagi katkendlikult kirja saanud. Need osad, mis on, on täitsa mõnusa sõnakasutusega, parasjagu tegevust, inimesi ja meeleolusid edasi andvad, aga vahele jäid nagu mingid täitmata tühikud. Enamjaolt seob Eugene Yelchin need tühikud oma toredate illustratsioonidega ära, niiet järjest lugedes ei pane nagu tähelegi, silma hakkavad siis, kui hakata raamatule takkajärgi mõtlema.
Eugene Yelchin sündis 1956. a Leningradis, 1983. aastast elab USAs. Ta õppis teatrikunstnikuks ning hiljem filmiasjandust, on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid lasteraamatuid. Näiteid tema töödest võib leida https://eugeneyelchin.artstation.com/ . Kõige rohkem meeldisid mulle sealt need “Rango” tegelased, aga teised asjad on ka toredad.
Sulepuru 