Nohjah, ega ma esialgu kuigi õnnetu polnud, et just see raamat riiulis selle koha peal oli, sest see sattus tulema õigel ajal ja inspireeris tegema näitust teiste autorite kirja pandud järjeraamatutest, paralleellugudest ja paroodiatest. Ja kuigi mu varasemad kogemused sedasorti kirjandusega näitavad, et järeletehtu on kordades kehvem kui originaal, siis mõnikord jagub lugemisrõõmu ka nende puhul (reeglina rohkem siis, kui asi on pigem paroodiana mõeldud). Selle raamatu puhul sai rõõm üsna kähku otsa. Raamatu alguses oli minajutustaja Adéle, siis kannatas veel lugeda, aga kui mängu tulid Edward ja Grace ja proua Fairfax, läks asi täitsa käest ära. Autor püüdis esitada oma versiooni ja kerida põnevust, välja tuli tüütu nämmutamine. Niiet minu soovitus on, et hoidke heaga eemale, isegi kui teile “Jane Eyre” meeldis ja te tahaks seda lugu teise nurga alt lugeda, siis usun, et inetrneti fännisaitidelt leiab paremat kraami.
Sulepuru 