Eeerrrõmmm, ega selle raamatu kohta polegi nii lihtne midagi öelda. On igavavõitu lapsepõlveheietusi, on ülemäära kehvas stiilis koolipoisi joomamälestusi, vahele suht tuima argielukroonikat ja siis suurepärane peatükk Tartu muusikapäevadest. Vahele vilksatab päris häid mõttekäike, tähelepanekuid ja ilusaid lauseid, n “Tartu on vaimu ja vaimsusega paik, mille rinnus peitub päriselt see kakskümmend üks grammi hinge, mis meie linna elusaks muudab ja inimlikuks teeb.” Kokkuvõttes nendin, et kaheksakümnendate lõpp / üheksakümnendate algus oli väga jabur aeg, millest igal osasaanul on väga erinevad mälestused. Ja võib-olla just seepärast, et kuigi mõned märksõnad tulid tuttavad ette, siis kogu lugu ja õhkkond on oma mälestustest liiga erinev, see raamat mulle eriti ei meeldigi.
Sulepuru 