Nääh… Idee iseenesest pole ju paha — äratada surnuist Luts, Tammsaare, Alver, Masing ja Liiv ja puistata nad mööda ilma laiali (Madriidi, Pariisi, Berliini, Peterburi) ja vaadata mis saab. Jama on aga selles, et suurt midagi ei saa. Oskar kirjutab midagi ja seletab midagi, vahel võtab kohalikega napsi ja meenutab olnud Tartut, Antoon istub surnuaia veerel kohvikus ja targutab, Betti võlub mehi paremat ja vasakult ja kõneleb värsikeeli, Uku taltsutab Berliinis rotte ja unistab Rapanuist, vaene Juhan kommunaalkorteris usbekkidega ei tea nendest narkootikumidest küll midagi, aga kõik see on ebahuvitav ja mitte kuhugi viiv. Nagunii läheb raamatu põhiaur Praha ja alkeemia peale, aga Matsini mängud alkeemiaga on minu jaoks sihitud, igavad, tuimad ja mõttetud. Lisaks on siin 5 minategelast pluss jutustajahääl ja kõik räägivad ühtemoodi Matsini moodi triiv-paaris sõnadega, kögenš-mögenš väljendeid vahele pikkides. Oleks ju võinud kirjanike stiilidega rohkem mängida (sutsu on üritatud, seda peab tunnistama, aga liiga sutsu ja liiga tolksti). Ühesõnaga — minu jaoks täielik jamps. Sinijärv kiidab, loen kiidulaulu ja mõtlen, et ehk Sinijärvele anti hoopis mingi teine raamat, selline, mis “Kongo tangot” meenutab, ette, ja mina pidin mingit eelmustandit lugema… Kaanekujundus on ilus, aga sisekujunduses on veerised väga ebamugavalt seljale lähemalt väiksed ja äärele lähemalt suuured.
Rubriigi arhiiv: Eesti
Jan Kaus “Imelik peegel”
Istuvad kaks meest pärnapuu all. Ühel on ees klaas, kus viin ja mehukatti, teisel kruus, kus monastõrskjaja izba. Istutud on tunde ja joodud liitreid. Võtavad siis ette ühe hõbedakaanelise raamatu, loevad üksteisele ette ja naeravad. Võib lausa öelda, et hirnuvad. Hirnuvad end herneks. Sa’anana’ne läheb mööda ja pistab herned taskusse. Sa’anana’ne parandab oma majanduslikku olukorda vahetades antud köögiviljad üldise maksevahendina käibivate metallitükkide vastu. Ostja on teaduhuviline kohaliku kuningriigi meessoost troonipärija, kes otsib endale seda õiget küljeluud-kanapojakest-koduõhvakest. Paraku katse nurjub, sest madratsite alla poevad rotid ja konsumeerivad eelnimetatud köögiviljasaadused. Rottide kallale ässitatakse Saabastega Kass, aga Kassil on iluune aeg ja herned lõpetavad teenijatüdruku kirumise saatel pühkmekastis. Kus mingi osa neist saab väetiseks uutele hernestele.
Et siis minu mulje raamatust on, et see on totaalne soga. Autoril endal tundus lõbus olevat. Ma sain paari koha peal kesiselt muiata. Kui ma muidu kiidan Kausi lauseid, siis siin olid mõned olemas küll, jah, aga vähevõitu.
Võib-olla oleks selles raamatus minu jaoks pointi, kui see oleks ilmunud 25 aastat tagasi, selles on mu meelest mingit üheksakümnendate vaibi. Kui võtta võrdlusaluseks üheksakümnendatest n Õnnepalu “Piiririik” ja Kenderi “Iseseisvuspäev”, siis “Piiririik” on mu meelest tänagi loetav, “Iseseisvuspäev” jääb omasse aega. Skaalal Kender-Õnnepalu jääks Kaus mu meelest pigem Kenderile lähemale.
Kellele meeldis Matsini “Gogoli disko”, sellele võiks ka Kausi “Imelik peegel” meeldida. Mõlemad on mu meelest raamatud, mis põhinevad valemil, et pane filoloog paariks nädalaks kuskile eraldatud kohta ja varusta teda piiramatu koguse punase veiniga ja saadki raamatu. Keegi ikka on, kellele see tekst meeldib. Ja võib-olla on hea valik “võtukaraamatuks”.
Selle raamatu lugemine oli minu jaoks piin. Ühtpidi stiili pärast, aga ka kujunduse pärast. Liiga väike šrift ja hõbedased kaaneservad veikleva peegelvalgusmänguga kogu aeg segamas.
Ja siis see autori järelsõna… Jou, mees, ulmekirjandus on juba paarsada aastat olemas olnud! Ei ole vaja lahtisest uksest sisse murda ega hakata ise jalgratast leiutama. See, et ta just tänaseid teadusavastusi tahab kirjanduseks vormida, on tore, aga ta võiks need loetavaks kirjanduseks vormida. Kui ei suudeta tekstiga neid teadussaavutusi näidata, siis see, et järelsõnas on väited, et need seal olemas on, ei muuda mu lugemiselamust kuigi palju paremaks. Juhan Kunderi loominguga mängimine on iseenesest tore mõte, aga ei ole vaja nii hullusti üle mõelda ja ühte raamatusse kogu oma stiilipagasit panna. Vähem on vahel rohkem.
Kas ma autori hingelise heaolu pärast ei muretse, kui ma nii mahategeva jutu kirjutan? Ei muretse, sõber Sinijärvelt sai ta juba oma kiidusõnad kätte ja ma arvan, et tal on suht suva, mida üks keskealine naisterahvas tema loomingust arvab.
Kersti Kivrüüt “Värav”
See oli mu meelest ideaalne raamat seadmaks hinge valmis sündmustejadaks Tartu2024. Et nagu Tartu2024 end reklaamib, siis Tartu ja Lõuna-Eesti ja ellujäämiskunstid.
Kui raamatu sündmustikku järgida, siis küll Lõuna-Eesti ja Tartu, aga summa ei sõltuvat liidatavate järjekorrast.
Igatahes põhikoht on Meerapalu, sealt on põikeid Mehikoormasse ja Kodijärvele, mainimisi Aravu ja Ahunapalu suunal, lõpuots suundub Tartusse.
Ma käisin viimati Mehikoormas ligi 35 aastat tagasi, aga tuli kuidagi tuttav ette :) Mingi hõngus, mis on jääv, oli mu meelest ära tabatud. Ja Tartu oli äratuntavalt Tartu.
Tegelased, kes olid kas parasjagu oma jooni külge saanud stereotüübid (n kord ment, alati ment) või siis kirjanduslikke liialdusi juurde saanud päriselust pärit isikud (n mormoonid), tundusid ka täitsa usutavad.
Ma eriti ei armasta zombikaid, aga mu meelest oli siin see kooljate süsteem täitsa hästi läbi mõeldud, ühe meelelahutuskooljaloo jaoks piisavalt õudne, piisavalt loogiline, piisavalt kohalik ja piisavalt rahvusvaheline.
Aa, ja veel, mulle see tempo kuidagi täitsa sobis. Ja tasakaal koomilise külaelu, uurimistöö ja õuduka vahel oli minu jaoks täitsa hea.
Kokkuvõttes üllatavalt meeldiv lugemiselamus :)
Joel Jans “Rõngu roimad”
Seda raamatut on päris palju loetud ja päris palju kiidetud.
Lugesin ka ja kiidan ka.
Midagi uut ma lisada ei oska ja öeldut korrata ei taha, nii jääb jutt lühikeseks.
Kellel lugemata, lugege :)
Sveta Grigorjeva “Frankenstein”
Vorm: vabavärss ja proosaluule.
Märksõnad: tehis, keha, puudutus, sõda, lapsepõlv, sugu, elu, olevik, sõna, raamat, tahe.
Olek: otsiv, nentiv, ütlev.
Meeleolu: novembritaevas.
Mõjus?: Mõjus. Eriti ei meeldinud, aga mõjus. Intellektuaalselt ja emotsionaalselt.
uus vana tüdruk
ei loe enam uudiseid loen nüüd kuud ja küborgitest
olen uus vana tüdruk keeldun lugemast maailma nii
koledaks keeldun lugemast mehi veel koledamaks kui
uudistes räägitakse kuu räägib hoopis teist juttu ja nii
kuude kaua loen vaid kuud kuidas ta kuju muudab ja
kõborgitest mõlemad on rasked nagu akadeemiline
kirjandus samas kerge nagu usk kõige koledamasse
maailma kõikidest võimalikest koledatest maailmadest
maailmas kus enam ei osata lugeda kuud kus pole kunagi
piisavalt küborgeid:uus vana tüdruk
kritiseerib kapitalismi ja progressi
on anti-fašist ja anti-uusima-vidina-fetišist
kardab tehisintellektset tulevikku
usub tehnoloogia tarka kasutamisseuus vana tüdruk
kahtleb kõigis normatiivsetes praktikates
nagu suhted võim sugu samas vaatab vabaly
youtube’i make up tutoriale nii enese
ilustamine feministliku kriitika kui mediteerimise eesmärgiluus vana tüdruk
venitab keha nagu venitab arusaama sellest mis keha üldse onuus vana tüdruk
mastrubeerib nii käte dildo mägede kui cadillacigauus vana tüdruk
on taimetark kübersakraalne tehnonõid
paneb taro kaarte tunneb kehameridiaane
oskab ise keeta sugumuutvaid hormoone
võitleb naiste reproduktiivsete õiguste eest
vaststab anti-vakserluse kõrgentatud meeleolusiduus vana tüdruk
loeb uut ja vana
põlisrahvaste tarkusest utoopilis-spekulatiivse
futurismini ja kõike
mis sinna vahele jääbuus vana tüdruk
ei karda keerulisust
korraga suuremat ja situatiivset mõtlemist
ta saab aru et agressorile peab sama jõuliselt vastu hakkama
kui mõtlema alternatiive patriarhaalsele ja militaristlikule
maailmakorrale endalesee uus vana tüdruk
ei taha enam elada selles kohutavas ja kohutavalt igavas
meestemaailmas
kus vaid sõditakse kuigi võiks hoopis sõtkuda
tainast kõigi vahel suurte tükkidena jagatava toitva leiva jaoksuus vana tüdruk
kui ta ei soovi
ei pea olema
uus
vana
ega
tüdruk.
Ma arvan, et Sveta Grigorjeva tugevus on, et ta jutustab lugusid ja paneb mõtlema (olgu siis nõustuma või vastu vaidlema, aga mõtlema asjade üle, millele igapäevasaginas eriti mõelda ei viitsi/jaksa/taha), tal on kohati huvitavad kujundid/väljendid ja vahel selline omapärane kuskile üdini jõudev rütm (midagi sellist nagu üheksakümnendate tehno). Kui ma tunnen, et Grigorjeva kirjutab sellest, mis tal südamel, siis isegi siis, kui tal mu meelest nii väga õigus pole (no vahel tal mu meelest on ja vahel pole, nagu erinevate inimeste puhul suhtluses ikka ette tuleb, eksole), siis ma tunnustan seda, et ta tahab ja oskab seda väljendada ja seda on huvitav lugeda. Aga mõnikord ma tunnen, et ta jaurab seepärast, et tahab lihtsalt jaurata ja sellel ei ole sügavamat impulssi. See tundub tüütu ja lärmakas. Egas ma ju tea, millise luuletuse puhul tegelt see südamevalu ja millise puhul poos, aga eks ma oleta. Ilukirjanduse puhul on valed tõlgendused lubatud (vähemalt seni; vähemalt siis, kui ma ekstra ütlen, et see on vaid minu nägemus asjast).
Üldine soovitus: Kui te pole ühtegi Grigorjeva luulekogu lugenud, siis tasub mõnda neist proovida. Ükskõik, kus te oma poliitilisel skaalal olete. Midagi mõelda ja tunda saate ikka.
Arvustus: Marko Kivimäe Goodreadsis ja Lugemise väljakutse grupis.
Lisaartikkel: Sveta Grigorjeva “Aga Sveta, sa oled ju sotsiaalselt tundlik?” Sirbis. Aitas mul Sveta Grigorjevat pisut paremini mõista.
Eve Laur “Vend Kaspar”
Misasi see nüüd oli? Allegooria? Õudukas? Probleemteos, mis on võtnud ootamatu vormi?
Kuskil keskaja lõpul on vend Kaspar ja tema viirastused. Viirastused, keda vahel näeb ja tunneb vaid vend Kaspar, aga keda vahel näevad ja tunnevad ka teda ümbritsevad.
Tegelaste galerii on üsna kirju, eripärane ja psühholoogiliselt usutav, Kaspar ise vaat et jääb vahel liigagi tahaplaanile ja salapäraseks. Muresid, mida autor välja toob, on päris mitmeid, aga ma ei hakka spoilerdama, lugege ise. Stiil on pisut ebaühtlane ja tahab esialgu harjumist, aga aegapidi esialgne hüplikkus ja ütlematajätmiste hulk taanduvad ja lugu saab selgemad jooned.
Otsuse, misasi see siis oli, teeb iga lugeja ise. Mina panen mugavusest õuduka sildi külge, aga võimalikud on ka mitmed muud sildid.
Jüri Kolk “Fuuga”
Mis on olemuslikult vahet proosaluuletusel, miniatuuril ja laastul? Mina öelda ei oska, aga vahel nagu tunnetuslikult tabaks. Jüri Kolgi kogumik on mu jaoks proosaluule.
Ma olen viimaste kogudega harjunud Jüri Kolgilt lugema selliseid pealtnäha lorilaululikke sõnalustist pakatavaid värsse. See kogu on hoopis teistmoodi. Üllatavad sõnaseosed on ikka alles. Mõtete uperpallid on alles. Mängu ilu on alles. Aga kõik on kuidagi mõtlikum, voolavam, sõnadejadajam.
Sissepoole vaatamist ja väljapoole vaatamist.
Aeglaselt lugemise raamat.
Manfred Kalmsten “Götterdämmerung”
Ma kõlkusin, kas oodata ära just see Kalmsteni lugemise tuju või täita see lubadus, et selle aasta sees. Ja no seekord jäi see lubadusetäht kõrgemale. Kuigi takkajärgi tunne on, et ehk oleksin võinud veidi oodata …
See oli ju juba neljas raamat, niiet mul natuke oli (eel)aimdust, mis sorti kraamiga tegu on. Mõned lood on siinseal varem ilmunud, aga minu silme alla pole need varem sattunud, niiet minu jaoks oli kõik uus lugemine. Mille eest ma endiselt kiidan, on meeleolu loomine. Sünkuse erinevad tasemed, lootusekiireke kuskilt, väsimuse viiskümmend astet, tegutsemiste tung ja rabelemishoogude rahutus. Aga miskit jäi kriipima ka. Mõnes kohas tundus värvikihte nii paksult laotud, et ei saanud enam aru, mis värviga tegu… ja mõne lõpuga tundus kiireks minevat… Maailmade ehitus on endiselt hea. Ja mulle isiklikult täitsa meeldib see Põhjala jumalatega mängimine.
Mõneti meenutas selle kogumiku lugemine mulle “Musträstast”, st lood pruugi mu jaoks avada end lugemise ajal kohe, aga jäävad kuskile sutsu kauemaks. Omajagu sobis see kogumik sinna jõuluaega ju just nagu valatult :) , aga isiklik ajastus ei olnud õige, siis täispunkte lugemiselamus ei saa.
Aga muidu oli tore lugemine küll, aitäh!
Inna Narro, Katri Lumi “Kingin su aastatele elu”
Mul oli siia teema alla aasta jooksul pea terve riiulitäis mõttes kokku kogutud, et see sobiks ja seda tahaks lugeda ja too sobiks ja toda tahaks lugeda, aga aasta hakkab lõppema ja sellest mõtteriiulist momendil ei isuta nagu millegi järele. Täitsa kogemata sattus mulle näppu mõtteterade raamat “Kingin su aastatele elu”. Mõtteterad kogus kokku Inna Narro ning kaanepildi ja sisupildid joonistas Katri Lumi. Mõtteterad on kogutud haiglamiljööst — haiged, arstid, õed, külastajad. Ega ühegi ütlemise juures juures silti ole, kes just seda või teist lausus, aga võib aimata. Laused on sellised, millest võib mingil hetkel elus tuge olla või on niisama head lugeda. Pildid on mu silma jaoks ilusad. Sellised müstilised, kohati sünged, enamasti lootusrikkad ja helged, pea alati mõtlikud. Katri Lumi kahjuks suri enne raamatu valmimist. Raamatu müügitulu läheb Hille Tänavsuu Vähiravifondile Kingitud Elu.
Helene Ranna “Keha ja vaim”
“Ega mehele mindagi, minnakse kohale! Mehe saab pealekauba!” — jahah, niipalju siis külaelu romantikast… Peategelane, talutaustaga koolipreili kõlgub algul, kas ikka minna talupoisile, et tugevad käed on toredad küll ja sülelus ajab pea sassi, aga mida sa taga ikka räägid või oled, aga see koht, koht, kus saaks kõike oma käe järgi teha, lillepeenraid ja köögiviljaaeda ja õunapuid ja rukkipõldu ja koguni maja saab sellise planeeringuga, kui vaimusilmas nähtud… Ja aknast paistab meri! See õhin peab päris kaua vastu. Kui enam ei pea, tuleb kuldse kuuega mees, jutustab ilusaid sõnu ja tuleb see õhin jälle. Nojah.
Ma arvan, et kirjandusteadlasel oleks siin tuhnimist küll (romaanivõistluse võitja, naispeategelane, Saare kõnepruuk, võrdlus teiste taluromaanidega, tegelaste areng, targutuste tagapõhjad jne), aga mu jaoks jäi suht halliks. Algas kut kehva rahvateater, siis oli jutustavat teksti, siis dialoogidena vormistatud targutusi ja lõppu jälle jutustavat teksti, siia-siina kehva rahvateatrit vahele. Jutustava tekstiga kohad olid mu meelest suht loetavad, seal oli nii peategelase hääl ja ellusuhtumine kui kirjeldused kui loo edasiviimine (küll aeglase kõnnina, aga ikkagi) olemas. Dialoogid olid mu jaoks kohutavad, aga murde-uurijaile võiksid need huvi pakkuda. Targutused tüütud, aga loo seisukohast ma isegi leidsin neile õigustuse. Eks näis, kas kirjanduskohvikus suudetakse see raamat toredamaks rääkida.
Sulepuru 