Neli lugu Wereli ja Yeowe kaksikplaneetidest. Igal lool on erinev peategelane ja erinev probleemiasetus, aga on läbivad niidid aegade, kohtade ja mõnede korduvate tegelaste näol. Need võivad olla lihtsalt lood, aga võivad olla ka mõistulood.
Muutused. Mõned muutused käivad kiirelt, mõned võtavad aegu ja aegu. Inimõigused ei ole tulnud niisama, need on sammhaaval välja võideldud, nii siin raamatus kui pärismaailmas. Mõnikord on need sammud diplomaatilisemad, vahetu suhtlemise ja kultuurilise mõjutamise teel, mõnikord võitlevamad ja verisemad. Tulemused võivad olla loodetud, olukord võib minna mõneks ajaks veel hullemaks või juhtub nii, et osadele saabub loodetud tulemus, aga pool elanikkonnast peab ikka ja jälle tõstatama ja tõestama, et naine on ka inimene.
Ursula K. Le Guin kohe kuidagi oskab. Wereli ja Yeowe ühiskonnad enne raamatu tegevuse algust on üsna ülevõlli vägivaldsed soosegregeerunud klassiühiskonnad — on omanikud ja orjad, kõige madalam klass on orjanaised. On orjade ülestõus, on uue ühiskonna loomine, on naaberplaneedi muutustele reageerimine, igaühel on omad lootused, võidud, kaotused, edasielamispüüded, valikud, võitlused, leppimised. Ja andestused. Ei kõla sünopsisena midagi sellist, mida ma väga tahaks lugeda, aga Ursula K. Le Guin on selle kirja saanud nii, et ta lood viivad kaasa ja ta mõtted viivad kaasa ja jätkub neid mõtted ka väljaspoole raamatut. Mõned probleemiasetused on otsesed ja näpuga näitamised, mõned on vihjamisi, mõnda ma ei tabanud ja tõenäoliselt mõtlesin ma midagi, mida autor ei mõelnud sisse kirjutada, ka juurde.
See raamat tuletas muu hulgas mulle meelde Trevor Noah’ juttu Lõuna-Aafrika Vabariigist. Kuidas asjadest, ka halbadest asjadest, tuleks rääkida, et see ei korduks, aga tuleb püüda siiski kuidagi koos edasi minna, eelaravmustevabalt ja uute sihtidega. Kõlab pisut utopistlik-optimistlikult, aga Trevor Noah räägib sellest nii siiralt ja veendunult, et paneb uskuma, et ehk ongi nii võimalik. Ehk ongi.
Sulepuru 