Kingiks saadud raamat, mis ootas oma aega riiulis üle aasta. Ära ootas.
Tosin naist, tosin elu, tosin lugu. Sajandijagu mustade ja/või erinevates kohvikooreastmetes naiste elu Suurbritannias. Kokkupuutepunkte tegelaste vahel on — sugulased (enamasti ema-tütar), sõbrannad, õpetajad. Igaüks on erinev ja erineva saatuse ja staatusega, erinevad peremudelid ja seksuaalsused, ühine on vast see, et autor on tahtnud just iga üksiku tegelase iseloomuga sobivaid õnnelikke lõppe genereerida.
Need lood mulle väga muljet ei avaldanud. No nii siis nii. Klaaslagede purustamine, oma tee leidmine, feminismi erinevate külgede avamine, rassismiilmingute vahel laveerimine. Okei, nojaa, täitsa huvitavad teemad ja täitsa hästi lahti kirjutatud, aga mu emotsioonid ei tulnud väga kaasa.
Aga mulle avaldas muljet kirjutamise stiil. Põhimõtteliselt on terve peatükk üks suur lause — punktita ja suuralgustäheta — vaba ja voolav, vahel proosaluulelikum, vahel argisem, oma väikeste keeriste ja kividest üle- ja ümberminekutega. Seda stiilivõtet ma nautisin algusest lõpuni välja.
Sulepuru 