Ulmelisest küljest võttes minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Eks neid hingede ringihüppamisi on ennegi kirjutatud ja mu meelest ei too Riismaa sellesse teemasse midagi uut juurde ja ei jõua teemaarendusega kuhugi olulisse kohta välja.
Tavakirjanduse aspektist on seis parem. On erinevad tegelaskujud, kes loo jooksul erinevatel (ja vahel ka sarnastel) viisidel kokku saavad, on kaasaja probleemitõstatusi (üksindus, nutisõltuvus, tähelepanuvajadus ja tähelepanumajandus), on tahtmine kaoses selgust luua (mis on saatus, kus on tõde, mis on viga, kus on olevik, mis on hing, kus on elu, mis on mina, kus on saatus) ja on kirjatehnika, st lausete kirjutamise oskus, võib isegi kaugemale minna, ja öelda, et on ka kompositsiooni- ja jutustamisoskus. Piisavalt pretensioonikas, et paradigmade penetreerijaid rõõmustada. Tavakirjandus ei nõua “noovumit”, seal võib rahulikult enneolnud teemasid läbi kirjutada.
Kui ma kõlgun seal kahe lugemismudeli vahel, siis ega kokku lugemiselamus teabmisasi pole. Selle raamatuga tuli mul Riismaa kohta pähe väljend “Jan Kaus vol 2”, st laused on, aga pointi ei ole. Tegelased on liiga ühtemoodi — valged mehed Riismaa vanuse ümber, mõni vanem, mõni noorem, käituvad kõik suhteliselt ühtmoodi. Üks naine on ka, aga see on tüüpiline keskmise eesti meeskirjaniku naistegelane: ilmetu, igav ja instrumentaalne. Raamatu kujunduses on priimäelikku suurustlemist, sisu ei tule ambitsioonidele järele.
Sõnastusoskus on Riismaal suurepärane. Voolavad, nutikad, head laused. Tsitaadinoppijatele külluslik alusmaterjal.
Kokku koolipoisilk 3 (ulme — 0, tegelased — 2, tegevustik — 3, ambitsioonid — 4, sõnastus — 5 pluss).
Ma nüüd ootan Riismaa uut luulekogu, sest Riismaa luule on mulle siiani toonud lugemisrõõmu, kaasamõtlemist, hingerahu ja -rahutust… Kahju, et mul romaaniga suht kehvasti läks. Aga kui aus olla, siis eks umbes sellist lugemiselamust arvasin tulevat juba enne lugema hakkamist. Selle poolest läks isegi hästi, et selle romaani sõnaseade meeldis mulle sutsu enam, kui oodata julgesin.
Sõnad tõusid, veiklesid viivu, kaks, väänlesid nagu maduussid muinasjutus ja tõusid kõrgele männilatvadesse, et seal tähistaevaga üheks sulada.
“Mis on see, mida vaid inimene kanda suudab?” Ja vastab ise: “Sõnastamatuse raskus.” Aeg-ajalt meil näkkab: aeg-ajalt nendes pimedates koridorides, mis on laused, kobame käsikaudu lülitit, hetkeks süttib tuli ning me näeme mõne meetri kaugusele ja näeme, et ka teised nägid. Aga siis kaob valgus elektrilühtrite ja me oleme sunnitud edasi kobama. Ikka mööda lauseid, neid pimedaid salakäike, mille usume viivat ühe inimese juurest teise juurde.
Minu vanuses on jäänud ainult esinemised nende tirelitega, mis elu jooksul selgeks õpitud, ja lisalugusid ei tule.
Poliitika on paik, kuhu head kavatsused surema lähevad.
Sulepuru 