Proosaluule. Valdavalt (linna)loodusluule. Valdavalt Tartu. Aga on ka ilma ja inimesi, minevikku ja sõnumisi. Minu jaoks on see Pärtna parim kogu. Ta oleks justkui sammhaaval oma eelmiste kogudega just selle kogu sõnalummatäiuslikkuse poole astunud, sest need teemad ja ka proosaluulekatsetused on ka eelmistes kogudes aimamisi sees ja kuigi mulle meeldis väga ka tema eelmise kogu pärtnalik vabavärsivormistus, siis tundus, et see vabavärsivorm sai tal nüüd nii selgeks, et vaja oleks mingit muutust ning proosaluule tõi selle vormivärskuse. Ka on kirjaniku järkjärguline küpsemine näha teemade avamises ja samade teemade erinevate külgede läbielamis- ja läbikirjutamisviisides. Minu jaoks olid siin kogus kuidagi väga heas tasakaalus murekohad, igapäevarõõmud ja lootuskiired. Ja eriti meeldis mulle, kuidas väikesed vihjed või pealtnäha tavapärased laused võisid mind viia hoopis kaugematele mõtterännakutele. Tänan! Tartu linnakirjaniku tiitel sai selle koguga auga välja teenitud :)
Sulepuru 