Näääh… Raamatu pealkiri on “Josephine Baker ja elu tants”. Peategelane on tõesti Josephine Baker. Ja raamatu teema on tema elu. Aga tantsu on mu meelest vähe, liiga vähe.
Algab lugu 11-aastase Josephinega ja järsku on ta 19-aastane ja laval. Kus ja kuidas ta tantsu õppis ja kuidas ta sinna lavale sai — see kõik jääb lugeja fantaasia hooleks, autor ei aita lugejat sel suunal mitte poole sõnagagi. Juhus ja Pariis ja Josephinest saab täht, esmalt tantsijana, siis lauljana. Ja jälle — kuidas Josephine oma lauluande avastas, kas ja kuipalju ta sel alal õpetust sai — seda peab lugeja oletama. Filmindus käib jutust läbi poole lausega. See-eest abielud ja abielukriisid on üksikasjalikult välja toodud. Ja Josephine Bakeri roll rassismivastases võitluses. Et see viimane on oluline küll, aga ma ei usu, et iga Josephine samm ja hingetõmme oleks just sellest teemast kantud, kirgliku ja vastuolulise isiksusena pidi temas ikka palju rohkem peituma, kui raamat aimata laseb.
Kirjutatud oli see raamat kuidagi tuimalt ja ilma igasuguse huumorinoodita ning mu meelest valede rõhkudega. Ja mulle tundus lugedes, et raamatu autor on pisut puritaan, kes suudab küll aksepteerida biseksuaalsust, aga paljaste rindade ja banaaniseelikuga laval tantsimist heaks ei kiida, olgu tantsija teened kodumaa ja inimõiguste eest võitlemisel kui suured tahes.
Et tore, et raamat Josephine Bakerist ilmus, värvikas isik ja huvitav lavakunstnik, võib-olla see ärgitab inimesi tema kohta rohkem infot otsima. Aga mul on kahju, et see raamat ei pakkunud mulle kuigi palju lugemisrõõmu, valdavalt oli tuim närimine.
Sulepuru 