Sisust niipalju, et tsiteerin kirjastusepoolse tutvustuse avalauset: “Mis toimus William Shakespeare’i eluaastatel, mille kohta me midagi ei tea?”, et aasta on 1590 ja et raamatu peategelane on Katharine de L’Isle.
Ma ei tea, kust jookseb naisteka ja ajaloolise armastusromaani piir, aga minu jaoks jookseb see umbes selle raamatu kohalt. Et ühtpidi on ajastu üsna hästi edasi antud, teisalt, need karakterid nagu väga ei sobi sinna ajastusse, ühtpidi on tugev naispeategelane, teisalt lõpeb lugu ilma eriliste üllatusteta, ühtpidi on ootamatuid vaatenurki ja tõlgendusi, teisalt kukutakse stereotüüpide sohu. On paar-kolm lehekülge, mis on kirjandus, ja siis kümmekond-poolteistkümmend lehekülge lihtsalt teksti, siis jälle mõni lehekülg rõõmu lugemisest ja siis jälle pikem hõredam koht ja sellise mustriga raamatu lõpuni välja.
Nii meeldimises kui mittemeeldimises on enamjaolt süüdi detailid. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus Katarine oli kirjanduskriitiku ja/või -toimetaja rollis või üldised tekstis olevad vihjed kirjandusloole või ka lihtsalt ajaloole. Aga sellise William Shakespeare’i olemasollu, nagu raamatus kirjeldati, ma ei usu, liiga konstrueeritud ja ühekülgne.
Toomas Raudam raamatust ERRi lehel. Maimu Johannson lugemiselamuse blogis.
Minu jaoks üsna ootamatu väljendus armumise kohta: “Katharine teadis, kus tema oli olnud, ta oli ujunud Willi meres. Ta oli kõigepealt varbad sisse pistnud, vees kahlanud, siis kogu keha vette libistanud ja nüüd pelgas ta, et ka ta pea on vee all ja ta on uppumas.”
Naistekana soovitan, ajaloolise romaanina mitte eriti.
Sulepuru 