Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!
Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.
Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.
Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.
Sulepuru 