George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

Kummaline raamat.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on suht kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma praegu ei suuda tabada.

Lisa kommentaar