2021. aasta lugemise kokkuvõte

2021. aasta oli mul üsna agar lugemisaasta. Sildike “loetud ja arvamus kirjutatud” sai üle 150le raamatule. Ma täpset numbrit ei viitsi kokku lüüa, niigi lugesin kolm korda ja iga kord sain ise arvu :)

Hip-hip-hurraa! Esimene aasta, mil ma põhiväljakutse tehtud sain!

Teine suuremamahulisem ettevõtmine oli Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng ja selle sain ka tehtud, kuigi ma mingeid punkte endale sobivamaks venitasin:

Endalegi ootamatult võtsin osa jaapani kirjanduse väljakutsest ja tegin ära ka. Ühel kuul naeratas loosiõnn ja suur aitäh veel kord Tiinale!

Ulmeväljakutse sai ses mõttes tehtud, et jah, igasse kuusse sai nõutud teemat loetud, aga kui mul oli eesmärk iga kuu kolm teemat kõik ära lugeda, siis see jäi küll täitmata, sellest suurest plaanist teostus 2/3, aga eks ma loe kunagi järgi.

12 ust oli põnev, aga jäi pooleli. Tõenäoliselt lõpetan kunagi ikka ära :)

Veel oli üks väiksem väljakutse Eesti Raamatu juubeliaastale pühendated väljakutse, mille ma täitsin luulega. Oli nii avastamist kui vanade lemmikute ülelugemist.

Ja siis natuke väljakutseväliseid või vanade punktide täitmisi:

Kui žanrite kaupa vaadata, siis kuigi ma lastekirjandust loen suhteliselt vähe, siis sel aastal sai lasteraamatuid nii palju, et oli mõtet need eraldi välja tõsta. See kõige-kõige oli mu jaoks Karah Suttoni “A Wolf for a Spell”. Edasi olid huvitavad ja omamoodi nunnud Amélie Fléchais’ hundijutt ja Juhan Jaigi hundiluuletus. Täitsa toredad olid Chris Riddelli Ada-raamat, Eva Roosi Mööblipoe jätk, Ray Bradbury Halloweeni jutt. Ja Bulgaaria muinasjutte oli ka täitsa mõnus üle lugeda.

Noortekaid olen ma ikka päris hästi lugenud, need on vahel peapuhastamiseks ja vahel silmaringi avardamiseks ja vahel on neid noori tundeid emotsionaalselt lihtsam vastu võtta ning vahel ka keelepraktika mõttes, sest ingliskeelsetel on küll üsna suur vahe, kuidas noortekirjandust ja tavakirjandust kirjutatakse, noortekad on oluliselt lihtsamas keelepruugis ja ka mitte nii väga hea keeleoskuse korral üsna kergelt loetavad (eduelamus ja edasiinnustus :) ). Lugemise ajal meeldisid need kõik mulle üsna hästi, aga mis siit päriselt sõelale jääb, seda ma laseks veel settida.

Koomikseid ja mangasid tuli ka kokku päris mitu. Elamusväärset niiväga kahjuks polnud paljut — kokku kaks: Veiko Tammjärve “Rehepapp” ning Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstressi” viimane osa.

Mitteilukirjandust tarbin ma endiselt harva ja juhuslikult. Enamus oli küll mingist kandist huvitav, ma poleks muidu ju neid läbi lugenudki, aga rändasid lõpuks ikka kategooriasse “ahah, nojah siis”. Myrakas saab stiilipunktidega esikoha.

Sel aastal oli jälle suurem luulelugemise aasta. Tähtsaim vist on, et ma julgen nüüd luulest rohkem ka kirjutada, varem lugesin küll, aga öelda nagu midagi ei osanud. Igatahes siira lugemissoovituse saaks neist pea pooltele kaasa anda (Prosa!, Ollinovski!, Rimmel!, Kareva!, Künnap!, Tootsen!, Zagajewski!, Stenbock! Tasuja!, Aalmann!, Härm!, Smith!), teised olid uudishimulugemised, mis midagi ikka mulle kui lugejale andsid ka, aga mida nii lahke käega edasi soovitada ei tihkaks.

Kõige pettumustvalmistavam segment oli sel aastal see nn tavakirjandus. Et ühtteist nagu oli ka, aga need olid žanrikirjanduse piiripealsed (Juhani Karila “Väikese haugi püük”, Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, Tauno Vahtre “Pikaajaline kokkusaamine”), suurem jagu oli kahjuks mu jaoks igavavõitu või tühjavõitu või magedavõitu… õnneks päästis täielikust masendusest see, et kui asi ei meeldinudki, siis oli stiil või teema või mingi aspekt ikka, mille pärast lugeda.

Krimiaasta oli nõrk, panin pilti neid piiripealseid ja segažanrilisi ka, eeskätt seetõttu, et need segažanrilised meeldisidki mulle oluliselt rohkem, kui puhtad asjad.

Ülejäänu on siis ulme. Ma jagasin selle ulme kolmeks. Kõigepealt inglise keeles loetu. Siin on üsna palju noortekaid. Nagu öeldud, olid suurem jagu neist head lugemise ajal, aga kauemaks pidama vist ei jää. Eriliselt nautisin ma Charles de Linti, just stiili pärast, Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstressi” kuuendat osa, Karah Suttoni hundijuttu, Martha Wellsi robotilugu. “Steampunk II: Steampunk Reloaded” oli huvitavalt mitmekesine lugemine.

Eesti keelde tõlgitud ulme. Suur tänu kõigile tõlkijatele ja kirjastajatele! Kui ma seda pilti siin vaatan, siis kirjastuse Fantaasia raamatuid on siin kõige rohkem ja lugemised on peaaegu kõik täkkesse täinud, näiteks Zelazny pilt paneb siiani nurruda  tahtma :) . Varrakult lugesin midagi vana ja head (Gibson) ning vanalt tuntud healt värsket asja (Atwood), mõlemaga olen rahul. Üllatas Hea Lugu — see Juhani Karila raamat on mu jaoks vist selle aasta tähtraamat. Ja on lõpmata tore, et Gururaamat tuli, sellise huvitava ja mitmekülgse jutukoguga.

Eesti oma ulme. Mingeid asju sai takkajärgi loetud ja mingeid värskelt. Tore, et Friedenthali raamat välja tuli. Tore, et Maniakkide Tänav otsib žanrisiseselt uusi suundi. Tore, et noorteulmel läheb hästi. Tore, et piiripealseid asju on ka. Tore, et koomiksiilmas on väga tasemel tegija. Tore, et jutukogusid kokku pannakse. Suurim üllataja oli Manfred Kalmsten. Jee! Meil on üks omanäoline ja tugev ulmekirjanik juures!

Ma olen tahtnud oma lugemisi hoida geograafiliselt natuke avarama kui tavapärane eesti, vene, angloameerika. Sihipäraselt ma sellega ei tegele, aga mõnikord ma vaatan seda külge ka.

Meeste-naiste tasakaalu ma lugedes ei jälgi, aga aastakokkuvõtet tehes on see mu jaoks huvitav tundunud. Inglise keeles loetud mehed:

Inglise keeles loetud naised. Huvitaval kombel on naisi täitsa palju rohkem (eriti kui võtta vaid juturaamatud ja koomiksid/mangad arvestusest välja jätta).

Tõlgitud mehed:

Tõlgitud naised. Siin on küll kaalukauss selgelt meeste kasuks. Milles asi? Kirjastajad miskipärast ei leia ja ei tõlgi häid naisautoreid? Või kui tõlgivadki, siis ei oska neid reklaamida? Sellest valikust olid head Tokatrczuk ja Atwood, paar loetavat asja oli veel, aga mudru oli ikka liiga palju.

Eesti mehed:

Eesti naised. Siin on küll seis enamvähem võrdne. Tase on ka enamvähem võrdne, st nii ahhetamapanevalt häid kui “meh”-elamusi tuli üsna võrdselt mõlemalt poolt.

Ja lõpupidiks enimmeeldinud raamatud. Üle kolmandiku loetust oleks tahtnud siia pilti kokku panna, aga no see oleks liiale läinud. Tegin südame kõvaks ja valisin 33 raamatut välja. Üheks piiranguks sai, et igalt autorilt üks raamat.

Ja siin seda juttu kokku kirjutades märkasin, et sellel aastal oli kuidagi hunte palju :)

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s