Oookei… Minu maitse jaoks oli tapelungi liiga palju, aga kui ma kõik plussid ja miinused kokku löön, siis oli see mu jaoks ikkagi täitsa hea raamat.
Eelkõige on mul hea meel, et Maniakkide Tänav jätkab etnoulme radadel. Minu jaoks oli üllatav, et ta just sellise ajastu võttis, aga hästi võttis. Mul oli lugedes kogu aeg mõistamismäng käsil, et no nii, mis siis on sest päris eesti folkloorist, mis 19. sajandi muinasjuttudest, mis põhjala folkloorist ja mis autori omalooming. Ega sel suurt tähtsust pole, kust mis pärit on, kokku kompotiks sobisid nad suurepäraselt ja täitsa oma maailm joonistus sealt välja küll.
Karakterid olid valdavalt mu jaoks liig mustvalged ja üheplaanilised, kuigi vaimolendites tundus seda sügavust sutsu rohkem olevat, aga mulle tundus, et see oli autori otsus, tal polnud kas huvi ja tahtmist tegelaste kallal nikerdada või arvas, et see tõmbaks seikluslool hoogu maha, igatahes ma ei arva, et asi oskuste taha oleks jäänud.
Omamoodi huvitav oli mu jaoks keelekasutus, et kuidas segu tänapäevasest keelekasutusest ja arhaismidest, uudis- ja unarsõnadest, tegevusele rõhuvast null-stiilist ja lopsakatest kõnekujunditest hakkas elama mingit hoopis oma elu. Algus võttis harjumist, aga lõpus hakkas see segu mulle täitsa meeldima.
Ja mulle meeldis, et oli olemas lõpp, aga selline, et siit saaks lugu soovi korral ka edasi minna.
Ma tuulasin juutuubis, aga seda videolõiku, kus Maniakkide Tänav ja Joel Jans Tartu Linnaraamatukogu laval “Teoloogiatudengi katset” etendavad, ma enam üles ei leidnud. Vaadake siis ulmeajakirja Reaktori kanalilt igast muid esitlusi, põhiliselt on need nüüd Tartu Kirjanduse Majas olnud.
Sulepuru 