Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.
Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.
Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.
Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.
Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.
Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.
Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.
Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.
Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.
Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…
Sulepuru 