Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Soovitused kolmele inimesele praegu kirjutavatelt autoritelt:

Teismelisele, kes arvab, et ükski raamat pole huvitav:

Raske juhus. Ma vahel pinnin noori, kes tulevad seda kohustuslikku vaba valikut küsima, et öelge üks raamat, mis teile on meeldinud, siis ma saan edasi mõelda ja ehk mingitpidi sarnase ja sobiva leida. Üks poiss ütles, et talle pole kunagi mingi raamat meeldinud, tema sai soovituseks Mairi Lauriku “Mina olen Surm”, Joel Jansi “Tondilatern” ja Maniakkide Tänava “Viivuranna Online”, ta võttis kaasa selle kõige õhema, aga ära minnes ta nägu väga õnnetu polnudki, et ta nüüd miskit lugema peab.

Mehele, kes luges viimati koolis kohustuslikku kirjandust:

No siin oleneb natuke sellest, mis vanuses see mees on. Minuvanusestele ja vanematele soovitaks Andrus Kivirähu “Rehepappi”, noh nad pole seda pidand koolis lugema ja enamjaolt selle vanuserühma meestele see raamat istub, üldiselt Indrek Hargla ja Erkki Koorti ajaloolisi krimkasid.

Parimale sõbrale/sõbrannale:

Kuna me oleme päris palju asju koos ära avastanud, et näe on hea ja mõlemile meeldib, ja kuna proosat on igatepidi lihtsam üles leida, siis ma talle jagan eelkõige oma luulevaimustusi, viimases paarist aastast Aliis Aalmanni “Verihaljas”, Asko Künnapi “Minu riik”, Tõnis Tootseni “Uttu”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s