Oooo! Kaja oli seda raamatut küll kiitnud, aga ma olen vahel umbusklik nagu vana kits, aga sel neljapäeval on raamatust kirjanduskohvik ja ma mõtlesin, no ikka loen ja … väga hea lugemine oli.
Aeg on valdavalt 1920nendad, kohti on palju Eestist Jaapanini, suur lai Venemaa seal vahel ja ühtteist veel. Peategelased on eesti rammunaine Lily ja jaapani keelehuviline Tsuneo. Üks hakkab Eestist tasapisi Jaapani poole minema, pigem juhuste kokkulangemise ja antud hetkel kõige sobivamate otsuste toel, kui et selge sooviga just Jaapanini jõuda, teisel on selge siht silme ees — vaja on leida üles üks keeleteadlane, et temaga päikesekirjast rääkida. Läbi sekelduste nad kohale jõuavad, ei leia just seda, mida ootasid, aga leiavad mingi rahu ja selguse enda sees. Ses mõttes vaidlen ma väga vastu ühele arvustajale, kes väitis, et raamatus pole arengut ega lõpplahendust, minu meelest on küll.
Tegevust on raamatus üksjagu, targutusi ka — mõlemad tunduvad kuidagi paigas ja parajal määral doseeritud olevat. Kõrvaltegelased on värvikad ja ajastut hästi iseloomustavad. Päriselu ja päris ajalugu ja fantaasialend on mu meelest kenasti põimitud (ja ajaloohuvilisele veel ekstra järelsõnas lahti seletatud) ja tulemuseks on suurepärane ajalooline romaan. Lugege :)
Sulepuru 