Loraloraline kelmiromaan 1903. aasta Tartust.
Kui keegi on näinud filmi “Vigased pruudid”, siis mingi meeleolu on võrreldav — süüdimatu jant, aga kui lähemalt vaatama hakkad, siis natike ikka nii kauge aja probleeme kui kaasaja murekohti puudutav, aga valdav on ikkagi rõõmsameelne jant.
Lobe lugemine omade pisukeste komistuskividega. Tegevustik on jabur, läbivalt jabur. Tegelased on täitsa toredad — küll karikatuursed, aga eripärased ja taustalooga ning sobiksid kasutada ka mõnes muus kirjandusžanris. Tartut on kenasti — kõik need kohad ja tänavad ja ülikoolihõng ja isegi Jaan Tõnisson jalutab mõnelt leheküljel. Kirjeldustes on küll anakronisme, aga eks need täida humoori ülesannet, kogemata ei paistnud siin küll miskit kirjas olevat. Tänutundes võtsin vastu vihjed Jules Verne’ile, kahtlustan, et kirjanduslikke vihjeid oli veel, aga ma ei tundnud teisi ära.
Meelelahutuslugemisena, eriti kui on lorajutu lugemise tuju, soovitaks küll.
Sulepuru 