Rudolf Rimmel “Ohvrikivi”

Seitsmekümnendad on mu jaoks Eesti kirjandusmaastikul segased. Ühtpidi on nagu huvitavaid asju ja komeedivilksatusi, aga teisalt katab paljut argielu surutis…

Ma olen Rudolf Rimmeli “Ohvrikivi” (1972) kunagi sirvinud, aga siis otsisin ma ühte kindlat luuletust taga, nüüd tuli mõte korralikult üle vaadata, mis seal kogus veel on. Täitsa paljut on. Minu jaoks üllatusena on Rimmel tehniliselt väga mitmekesine luuletaja, (uuema)rahvalaululikust riimvärsist alliksaarelike vabavärsipassažideni ja mitut moodi vahekatsetusi veel sekka. Ka temaatiliselt on see kogu kirju, esimene osa “Küpsemine” on noore mehe eneseotsingud, teine osa “Hauakiri” leinaluule, kolmas osa “Sajune” otsib eesti mütoloogiat, neljas osa “Mäluvideo” tegeleb ühiskondlike asjadega olevikus ja tulevikus ning viimane viies osa “Bumerang” on isiklikum enda lahkamine. See viimane osa jäi mulle kõige võõramaks, teistest osadest oli päris palju saada rõõmu sõnade järgnevusest (kuidas need luuletused on kirjutatud), hingekriipivaid emotsioone (mis meeleolu need luuletused kannavad) ja ka ajuderagistamist (mis mõtted on ses luuletuses sees ja kuhu need mõtted edasi võivad minna) ning mulle tundub, et Rimmel on asjatult unustusehõlma vajunud, tema looming väärib taasavastamist küll.

Näiteluuletused:

 

Pajats

ma olen kurblik pajats
kes ilmas mängib narri
kuid et mu laulud kajaks
ma hädapärast vajaks
üht plikat ja kitarri

ma võtaks selle plika
kes armastab mind narri
ja õnnelik ning rikas
tee käiksin maha pika
ja tinistaks kitarri

kuid keegi mind ei vaja
üht kurvameelset narri
ja sestap tühi maja
ja sestap laul ei kaja
ja ple mul kitarri

vaid nõdrameelne peni
mind üle lakub narri
ma ootan õnne — seni
mind lakub vana peni
ei vaja ma kitarri

ja luugitatud majad
ei kuulagi mind narri
sest kes mu nalju vajab
on naljavaesed ajad
miks ihata kitarri

ja plikadki ei vaja
üht kurvameelset narri
nad seal kus rõkkab maja
kus veel ka koidu ajal
poiss tinistab kitarri

 

***

Sa oma elutahvli
kirjutasid täis.
Kuid mine tea,
võib-olla lõppes kriit …

Ja valem tahvlil
niivõrd õige näis,
et hinnegi ei olnud
alla “viit”.

Miks siiski
seisatasid tahvli ees?
Su möödunu on
tühjaks jäänud klass.

Ja väljas nagu
kooli fuajees
must õhtu hiilib
vaikselt nagu kass.

See tahvel nii
kui kooliski on must
ja tehtu jätnud jälje
nagu kriit – – – –

Hall öö kui koristaja
katsub ust —
aeg minna, minna
igaveseks siit.

Su klassid laiali, 
ja õpilaste päis
nüüd pole keemiat —
on lapsed, töö …

Nüüd oma tahvligi 
sa kirjutasid täis,
seal viimseks tehteks
silmustatud nöör.

Kuid valem tahvlil,
on see õige — või
aeg õigeks tuletuseks 
oli napp?

Ei tahvlile sa
viga jätta või …
Oh vana pea … Ahah,
näe ongi … tavlilapp.

***

Palve

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Pühil kalmetel kasvab malts,
mõnikord on selle nimeks unustus.

Armutu aeg on teinud oma töö:
me soontesse sadas unustus
nagu sügisvihm mõdukappa.

Kuid me kõnnime siin, teie maal,
ja kuuleme, kuidas koputate oda otsaga
vastu kõmisevat rohukamarat.

Keegi ei ütle: olgu muld teile kerge…
Põllukivid lamavad te rinnal,
päike põrkab kividele ja puruneb klirinal.

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Teie alemail kasvavad kuused,
mõnikord on sellegi nimeks unustus.

Hiied kohisevad teile manalalaule,
mille helid tungivad unustusse
nagu nooled rõngassärki.

Ja oleme tabatavad, õnneks oleme tabatavad.
Sest valu hoiab ärkvel, alati ärkvel.
Kuni tuntakse valu, ei uinuta.

Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Ohvrikivi õnaruses on vihmavesi,
tihased käivad seal joomas…

 

Robotid

… kõverad raudteerööpad
vingerdavad kui nülitud maod
mustad pilved lamavad maas
nagu tuhastunud heinasaod
ristikupõld on mustjalt lilla
justkui ääretu õlilaik
tuhaliblikad tunnevad ristikul
on kõrbenud õli maik
musti ja pudedaid nõelu
täis on kõle kesa
söestunud pajuhiiglane
ladvas söestunud varesepesa
tuulevaikus nagu taifuuni silmas

kas mäletate hüüatust PIDAGE SILMAS

kiirgusekindlad robotid robotid robotid

selgadel pikad antennid
astuvad läbi tuha
raskelt nagu ardennid
söestunud puud on kõverad
otsekui integraal
rohi ei ärka ega tärka
desaktiveeritud maal
tuhaväljade kohal
päike närbuv ja põdur
tuhapilvedes robot
otsekui raudrüüs sõdur
võib-olla robot otsib
saledat robotinnat
selleks et tantsida tuhas
tuhaväljade tinnat
terasest liikmeil tuhmid
õhtuvidused helgid
puuduvad robotitel
rinnaterasel nelgid
sammude müdin tuhas
raske ja raske kaja
polegi tantsu tantsuks
muusikatki on vaja
aga see tammumine
meenutab tantsu siiski
tuhas tiniseb vaikselt
söestunud tantsuviiski
helidki põleda võivad
bassivõti on tulerauaks
helid põlema jäävad
kauaks kauaks kauaks
kiirgusekindlad robotid
mõttetud rauast mehed
puudel kui kahisevad
tumedad tuhalehed
niidul kui pudeneb rohi
nagu kõrbenud karv
tuhaväljade kohal
tuhastunud kaarnaparv
põõsana põles tuhaks
kahisev ideaal
robotid kolavad ringi
desaktiveeritud maal
millel ei ärka rohi
millel ei kasva puud

kas mäletate hüüatust OLGE TRUUD

deformeerunud sõrestik meenutab raud-
monstrumi skeletti
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _