Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist:

Raamatukogud ja luule

Mart Velsker
kirjandusteadlane, Tartu Ülikooli dotsent

Luule ei aita eriti kaasa raamatukogude edukuse tõendamisele, laenutusedetabelite esimestest ridadest seda tavaliselt ei leia. Miks siis luuleraamatuid üldse soetada? Sundeksemplarid tulevad nagunii, milleks ülejäänud? Ega neist ka suuri probleeme tohiks tekkida, luulekogud ei võta riiulil palju ruumi ning köite hindki on keskmisest raamatuhinnast madalam, kuid argumenteerimisel nende tõdemustega kaugele ei jõua. Tõsisem argument on see, et raamatukogud ei ole asutused, mis orienteeruvad ainult laenutuste arvuga mõõdetud edukusele. Tähtis pole mitte ainult enamuse maitse, vaid ka maitsete mitmekesisus. Nii nagu lõppude lõpuks on ka raamatukogud vajalikud mitmekesisuse huvides, aktiivsed kirjandushuvilised on nagunii praeguses maailmas vähemuses.

Minu meelest on veel paar põhjust, mis näiliselt tähtsusetu luule siiski oluliseks muudavad. Esiteks – luule võib pakkuda kiiremaid ja ootamatumaid kontakte potentsiaalse lugeja ja kirjanduse vahel. See saab võimalikuks tänu luuleteksti lühidusele, aga samuti kujundi jõule, mis avaldub luules kontsentreeritud kujul.

Pärast Tartu Ülikooli raamatukogu sattumist aastatepikkusesse remondikeerisesse olen muutunud Tartu Linnaraamatukogu lugejana eriti innukaks. See on meeldiv koht, kus võin tihti leida luuletekste riiuliservalt või seinalt, põnevat leiab ka raamatukogu luuleblogist Luuleleid (https://luuleleid.wordpress.com/). Luule paneb peatuma ning mõnigi kord hetke jooksul avastama ka midagi sellist, mida ma varem pole kogenud või siis pole osanud seda kogemust ise sõnastada.

Teiseks – luulet on vaja selleks, et lugemine kestaks ka tulevikus. Luule on inimese keelelise tegevuse üks olulisemaid avaldusi ning keele elujõu peamisi allikaid. Sellele äratundmisele olen korduvalt jõudnud, hiljuti näiteks siis, kui koostasin keeleteemalise luule antoloogiat “Keele maitsest” (2018) – tööga seoses pidin ma keele ja luule suhteid taas kord läbi mõtlema. Küsimus pole tingimata mitte selles, kas luulet loeb enamus või vähemus; peaasi, et keegi seda loeb ning sealset keelelist elusust edasi kannab. Kardan, et kui taanduks luule, siis oleks kirjanduse saatus tervenisti ohtu sattunud. Raske on küll seda kartust lõpuni tõestada, aga katsetamist siiski ei soovita. Tõsi, jutt käib praegu peamiselt heast luulest ning nii raamatukogutöötaja kui ka lugeja on keerulises olukorras, kui nad peavad eristama head halvast. Mingil imelikul kombel näib see aga ikka ja jälle õnnestuvat.

Mul on kodus hulk raamatuid, aga laenutan ikkagi palju, erandlikultki palju luulet. Kui ma poleks raamatukogust paaril viimasel aastal saanud virnade viisi luulekogusid, siis oleks jäänud tegemata “Keele maitsest” ning ka eelmine minu koostatud luuleantoloogia “Eesti luuleilm II” (2017). See ei ole muidugi määrav teiste lugejate seisukohalt, kuid ma ise olen küll väga tänulik selle eest, et just need raamatud mind kuskil ootasid. Võib-olla mõni neist üsna kauagi, kuid jõudis ära oodata.

Mu isiklik Top 10 raamatutest, milles on juttu raamatukogudest ja raamatukoguhoidjatest, on kirjas siin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s