Maffialugu ulmekuues.
Ma mingil ajal lugesin päris hea meelega maffialugusid, aga siis tüdisin nagu ära. Selle raamatu algusotsas oli mul veel see tüdimus peal, aga mingil hetkel läks sinna minevikumeeldimisse tagasi. Ma ei teagi, kas seepärast, et tegelased olid omamoodi huvitavad karakterid, või seepärast, et mulle meeldis see ulmeline nõks, või siis seepärast, et oli hästi kirjutatud lugu.
Ulmelist osa ei ole just palju, üldjoontes on see 1930-1980 või sinnakanti keskkond, et arvuteid veel ei ole, aga autod ja telefonid on, aga see ulmeline osa on oluline selle ühiskonna ülesehituses — nimelt on sel maal nefriit erliste omadustega, teatud vereliini esindajatel avardab kokkupuude nefriidiga taju ja annab kiirust, tugevust, vastupidavust. Aga selle nefriidiga peab olema ettevaatlik, igaühele mõjub see pisut isemoodi ja liiga palju nefriiti ajab hulluks. Algab lugu sellest, et päris pikalt on olnud rahuaeg, klannid on territooriumi kenasti ära jaganud ja toimetavad igaüks omaette. Aga siis tuleb välja, et üks klann on teinud aastaid ettevalmistusi kogu kupatuse ülevõtmiseks. Ja läheb lahti sõda, raamatus on selle kohta väjend, et “tullakse mägedelt alla”.
Raamatu keskmes on perekond, vanaisa ja tema kolm lapselast. Vanim neist on kolmekümnendate keskel ja juhib klanni, noorem vend on pealiku parem käsi kõiges, mis toimub tänaval, vanaisa aegadest on pärit “ilmamees”, see on ametikoht, mis koordineerib klanni majandus- ja poliitikasidemeid. Noorim õde veel otsib oma kohta. Igal on oma taust ja iseloom, omad põhjused ja põhimõtted, omad otsused ja teod. Ja vilksatab muidugi läbi muid klanniliikmeid, laiendateud perekonda, tegelased väljaspoolt klanni, mõned tegelased saavad rohkem tähelepanu, mõned vähem, aga peategelased on küll värvikad ja usutavad. Ja õrnalt kumab sest loost mingit idaeksootikat.
Lugejad näikse raamatu heaks kiitvat, raamat on saanud nii Nebula kui Locuse auhinna, lisaks World Fantasy Award, ning fännikunsti on netis palju (mis mu meelest on raamatu puhul päris hea indikaator). Ja ma kohe homme lähen järgmisi osi hankima (tegu on triloogiaga), millal ma neid loen, on iseasi.
***
Kolm fakti Tartu Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5) hoone kohta:
- Esiteks üks kurb sündmus. 14. jaanuaril 1919. a toimus endise Krediidikassa keldris massimõrv, mille ohvriks langes 19 inimest. Tuntuim hukkunu oli piiskop Platon, talle on maja seinal ka mälestustahvel.
- Nõukogude ajal asus III korrusel perekonnaseisuamet, II korruse raamatukogutöötajad olid pulmamarsist ikka üsna küllastunud.
- Linnaraamatukogu keldris toimetas mõned aastad kunstigalerii Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space.
Sulepuru 