Ma esialgu arvasin, et sinna nimekirja seda raamatut mõtet panna ei ole, sest mu mälu järgi oli seal küll mingeid seletamatuid roti-, skorpioni- ja nahkhiirenuhtlusi ja nuhtlustega toimetulekus palju reaalsemaid kasse ja kanu, aga ma arvasin, et korralikuks ulmekaks on sellest vähe. Üle lugedes tulid mõned aspektid veel juurde, niiet takkajärgi arvan, et vist oleks võinud nimekirja minna.
Kui ma raamatut kunagi ammu lugesin, siis tundus see mulle täitsa huvitav ja lõbus, nüüd üle lugedes ei olnudki ei huvitav ega lõbus. Sõna “jabur” sobib aga raamatu kirjeldamiseks mõlemal lugemiskorral.
Regioossed kihid läksid must mõlemal korral mööda, eelmine kord ma nagu ei pannud tähele seda seksuaalse frustratsiooni kihte, seekord nägin ja kuidagi ei meeldinud see liin. Eelmisel korral olin ma võlutud sellest, et siin raamatus on ka üks eestlane, selline vaikne ja tagasihoidlik, aga veenab teisi oma tahtmist saama, näiteks ehitatakse tema ettepaneku peale konklaavi ajal Vatikani saun. Seekord panin ka muud rahvaste paabelit tähele ja ühtpidi oli huvitav ja teistpidi mõru lugeda, kuidas jooksevad rahvustevahelised suhted ja jõujooned.
Kokkuvõte raamatust on minu jaoks, et mehed (no kuna siin on konklaav ja tegelasteks on ainult mehed, kuigi tõenäoliselt võib seda kokkuvõtet ka kogu inimkonna peale laiendada) on võimelised igast asju välja mõtlema ja ette kujutama ja nende väljamõeldiste najal mingeid otsuseid tegema ja nende imelike otsuste järgi käituma. Ohnohjahkah.
Sulepuru 